The Life of an Amorous Man

Raamat pole eesti keeles ilmunud, pealkiri võiks olla "Armunud mehe elu".

Täiesti juhuslikult sattus see raamat mulle pihku, kuna Raamatuvahetusest oli võimalik haarata tellitud raamatule veel lisaks kaasa midagi muud. Ning tuli siis saatja soovitusel Ihara Saikaku raamat; kusjuures ma ei saanudki algul aru, mis ta nimi on, mõnes kohas on kirjas Saikaku Ihara, ka raamatus on kaanel ühtepidi, paar lehekülge edasi teistipidi, autorit tutvustavas tekstis jälle nii, nagu kaanel. Aga siis selgus Wikist, et Ihara ongi jah perenimi.

Ihara Saikaku elas aastatel 1642 - 1693, raamat ilmus esmakordselt 1682. Kirjutas nii proosat kui luulet, luulet Ihara Kakuei varjunime all.

Minu eksemplar on juba kolmeteistkümnes trükk. Kõnealust raamatut peetakse žanri nimega Ukiyo-zōshi (浮世草子, "books of the floating world", "hõljuva maailma raamatud") avateoseks. Nagu ma olen aru saanud, siis see peaks olema teatud tüüpi realism, mis räägib just elu lihalisest nautimisest. Ukiyozōshi oli alguses üldsuse jaoks, eriti kõrgkirjanduse vaatenurgast, kergem ning lihtsam kirjandus, osaliselt ka seetõttu, et tolleks ajaks oli raamatute kirjastamine juba Jaapanis olemas ning taheti hakata ka raha teenima. Seega sellised erootilise alatooniga lood sobisid hästi. Samal ajal mitmed ukiyozōshi tööd olid tegelikult märksa tõsisemad, eriti just Saikaku looming, kus tegelastest on rohkem süvitsi juttu ning keelekasutus ja tehniline pool on keerukamad. Võib vist isegi ütelda, et ukiyozōshi on naturalismi poole kaldu, kuna rõhk on objektiivsusel, vähe on sentimentaalsust, loo käsitlus on küüniline ning tegelaste elutee lõpp kipub olema traagiline.

Ihara räägib siin raamatus Yonosuke elust, kattes ta elu poisipõlvest kuueaastasena kuni kuuekümnenda eluaastani. Eks ta juhtumised on jah sugulise läbikäimisega seotud, aga need on kõik hästi malbed. Umbes kuidas Yonosuke satub lõbumajja ning siis vestleb tükk aega lõbutüdrukuga, saab teada, et too on rahapuuduses sinna jõudnud. Seejärel Yonosuke otsib lõbutüdruku isa üles ja räägib talle olukorrast. Või kuidas ühel hetkel hiljem me peategelane taas lõbusas majas aega viidab, tavaline vestlus saab otsa ja järgmises lauses on juttu, kuidas üheksa kuud hiljem "teenindajal" laps sünnib. Väljend "make love" ("armatsema") kohtasin ma raamatus esimest ning vist viimast korda alles umbes sajandal leheküljel.

Yonosuke ei ole valiv, ta teel on nii mehi kui naisi. Ega siin otseselt ei saagi aru, et kes või mis teda tõmbab, ma ei ütleks isegi, et ta on biseksuaalne, kohati tekib üldse küsimus, kas ta muust ei mõtlegi, või siis käitub muudel ajenditel ning seksuaalsus on n-ö kõrvalnähtus. Eks me Nipernaadi hakkab ka ise ühel hetkel mõtisklema, et mis see elu mõte nüüd tal ongi? Sest mingil hetkel hüljatakse ta pere poolt, siis on ühel hetkel ta lausa munk, mingil hetkel saab rikkaks läbi päranduse. Läbivaks teemaks on aga erinevate lõbusate majade külastamine, teejoomine, kurtisaanid ning gayde elamuraajoonides lõbusalt aja veetmine.

Keeleliselt oli raamat mu jaoks raske, mitmed sõnad olid harvaesinevad, osasid polnud olemaski, küll aga õnnestus Google abiga mõttest aru saada. Lisaks toimus tegevus siiski 17. sajandil, seega kui kaasaegseid raamatuid lugedes ei mõtle sellele, milline on elu-olu, siis siinses raamatus oli kirja kirjutamine hoopis midagi muud kui on tänapäeval. Või kui keegi läks maja juurde ja avas ukse - jällegi oli see hoopis midagi muud, kui praegu ette kujutaks.

Mida edasi ma raamatu lugemisega jõudsin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et see raamat pole tegelikult üldse seksuaalsusest. Rohkem on 17. sajandi Jaapani olustikust ning mõttemaailmast.

Raamatus on Masakazu Kuwata lahedad illustratsioonid, lisan mõne pildi ka näiteks. Kui ühe pildi peal on selgelt jaapani mees, siis teine vajab elavamat ettekujutusvõimet. Võin vihjeks ütelda, et seal on kaks inimest - aga kas oskate ütelda, mis pildil täpsemalt toimub?

Kahtlustan, et raamatus läksid mul mitmed detailid kaotsi. Ütles juba tõlkija, et kohati pidi ta loominguliselt lähenema, et oma ajastu pitsriga teksti tänapäeva lugejale arusaadavaks teha. Lisaks siis tõlge, mis oli kohati... veider. Rääkimata loost endast ning mõnevõrra võõrast kultuurist ja ajajärgust. Seega kokkuvõtvalt - ma nautisin raamatut, oli tore ja huvitav, kuid minusugune profaan ei tabanud kindlasti kõiki põnevaid nüansse ja allhoovuseid. Ei kahetse lugemist, aga ega ilmselt seda rohkem kunagi ei loe ka.