User Profile

Mingil hetkel proovisin lugeda üht, teist ja kolmandat raamatut - ükski ei haakinud, istunud, meeldinud. Seega pöördusin klassika juurde, King on mul olnud selline kindla peale minek üldiselt, ta stiil istub mulle. Võtsin seekord ette ühe raamatu, mis stiililt psühholoogiline romaan. Kuna raamatu on kirjutanud Stephen King, siis räägitakse loomulikult psühholoogilisest õudusest. Aga see selleks, vahet pole mis värvi kassi silmad on, peaaasi, et hiiri püüab.

"Gerald's Game", eesti keeles "Geraldi mäng" - lugesin inglise keeles, eesti keeles pole ilmunud. Aga võiks. . Raamat ilmus 1992., samal aastal ilmus Kingilt ka "Dolores Claiborne", mis oli tolle aasta enimmüüdud raamat Ameerikas. Mitte enimmüüdud Kingi raamat või enimmüüdud õudus - ei, enimmüüdud raamat, üldse. Geraldi mäng on teatud mõttes Dolores Claiborne vaimne sugulane, mõlema puhul on üks oluline joon päikesevarjutus ning peategelase juhtumised sel ajal. Samas see seos on hästi kaudne - aga huvitav mõtelda ikkagi.

Raamatu järgi on aastal 2017 tehtud samanimeline film, mida kriitikud armastavad. Meeldis ka mulle väga, hoolimata mõnes pisiveast. Ega ma filmi enam väga täpselt mäletagi, seega raamatut lugema hakates olin üsna tabula rasa. Reklaamirulli vaadates jäi silma, et mõned detailid on kindlasti erinevad. Ega tükk aega arvatigi, et raamatut polegi võimalik ekraanile viia... noh, Mike Flanagan arvas teisiti. Ta on Kingi veel ekraniseerinud, "Doctor Sleep" siis.

Kui veel hetkeks filmimaailma puudutada, siis "Geraldi mäng" on filmidest "Sae" ja muude suletud ruumi teoste moodi. Või Kingi enda raamatutest on "Cujo" natuke sarnane teatud detailide poolest, on mõlemas näiteks koer, kes peavalu tekitab.

Sama suletud ruumi jutt käib ka raamatu kohta, on ju võimalik raamatut üsna lihtsalt kokku võtta. Naine ja mees, Jessie ning Gerald lähevad idüllilisse maakohta, kaasas palju (seksuaalset) pinget ning käerauad. Suurte inimeste mäng viib aga kiirelt selleni, et Jessie jääb üksi, poolpaljana ning voodi külge aheldatuna lõksus. Hästi üldistatuna täpselt nii ongi, sest selle raamatu aktiivne tegevus on ühtepidi ühes ruumis, teistpidi....

... leiab suurem osa raamatus olevast aset Jessie peas (mis on ka "Dolores Claiborne" moodi). Kuna Jessile on palju aega ning liikumisvõimalused on üsna piiratud, siis aja jooksul hiilivad ligi minevikudeemonid, naisele hakkab meenuma, mis on elus toimunud ning tegelasi ilmub järjest juurde, kes nurgast, kes välisuksest, kes voodi alt. Minu jaoks oli ikka vägagi muljetavaldav, kuidas King oskab inimhinge sügavustesse pugeda, raputab sealt korralikult sappi ja soppa välja, seob kokku lapsepõlve ja tänapäeva, näitab, kuidas minevikuvaevad meid vormivad. Millistel alustel me valime omale elukaaslaseid ning kuidas kõnnime elus edasi, ämbrikolin seljataga.

Selle raamatu stiil ja olemus on sellised, mis ilmselgelt ei ole igaühele. Kohati võib King meenutada Balzaci, kuna osad sündmused on kirja pandud väga detailset, sammhaaval ning luubiga uurides. Minu jaoks oli see vägagi põnev, kuna oli ikka ja jälle küsimus "noh, noh, mis nüüd siis saab?!" Äraspidisel moel on see raamat kohati lisaks muudele žanritele ka põnevusromaan, kus põnevus ei ole tingimata klassikaline püssirohuhõnguline tagaajamine või autode üle katuse keeramine, ehk siis hoopis kurjamite jälitamine. Ei, kogu action toimub siin väga suures osas väga piiratud pinnal ning ühe inimese peas. Ning teate, kui köitev ja paeluv see on... kui huvitavalt saab kirjutada näiteks veeklaasi liikumisest.

Õudust, õudust on siin ka. Kas ka kummitusi või kolle... noh, oleneb. Õudus on siin kõige rohkem ikka kahe kõrva vahel, sügavale möödanikku maetud ning ammu ära unustatud. Või kas on ikka ära unustatud? Sest kui ikka karm reaalsus tuleb ja labidaga algul uimaseks lööb, siis varsti hakkab ilusa pealispinna alt mahasurutud õõva ja kurbi mälestusi pinnale ujuma. Kohati kisub "Geraldi mäng" ikka kohe erakordselt võikaks, õuduseks, mis pole reserveeritud raamatukaante vahele vaid mida me loeme ikka ja jälle meediast. King kasutab praegu küll ilukirjandusprismat, kergelt garneerib seda oma leivanumbriga, kuid tegelikult see see raamat häirivalt usutav ja päriseluline. Ma ise pole küll raamatute sildistaja, aga õrnema hingega lugeja jaoks on need lapsepõlve süütud mängud puhuti verdtarretavad.

Mida rohkem ma Kingi loen, seda rohkem satun ma tal raamatute otsa, kus leiab ta leivanumbrit, õudust mingil määral, ikka - aga veel enam on inimhingeinseneeriat. Tegelikult on tal ikka palju raamatuid, mida kahjuks pole eesti keelde tõlgitud ning mida ilmselt eesti lugeja ehk ei oskagi oodata. Näiteks imeilus armastuslugu "11/22/63" või naise elust eelmise sajandi teisel ja kolmandal veerandil rääkiv "Dolores Claiborne". "Blaze", vaimse puudega mehekolakast. Või kasvõi "Mobla", kus zombieloo all voolab tegelikult imekaunis lugu isaarmastusest.

"Geraldi mäng" on Kingi sellest loomeperioodist, kus ta hakkas järjest rohkem kirjutama erinevatel teemadel, jäädes oma liistudele endiselt truuks. Kui ta varasemad raamatud olid rohkem õuduse poole kaldu, siis üheksakümnendate kandist (isegi kaheksakümnendate lõpust) kirjanikuhärra loomest järjest rohkem psühholoogilisi noote. Eks oli ka varem, juba "Hiilgus" (Kingi nime alt kolmas romaan) näitas, et King oskab kenasti karaktereid välja joonistada, raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui pereliikmete silmade. Aga just sealt "Misery" kandist (ilmunud 1987) on tunda, et autor on... ma ei taha isegi ütelda, et täiskasvanuks saanud, aga ikka järjest rohkem kogenenud ja küpsenud.

Kokkuvõtvalt: taaskord suurepärane raamat Kingilt. Mu erapooliklikkuses pole põhjust kahelda, kuid no ta sunnik oskab hästi kirjutada, antud juhul sõna otses mõttes ronib karakterite ja lugeja pähe, kus ajusagarate vahel ringi tuulab ja peitu surutud rääma suure labidaga välja roogib. See on kokkuvõttes ikka väga muljetavaldav ja jube.
----------------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 50 raamatut, 09.12.2022 seisuga on Kingil neid kokku umbes 80.
Ülevaate väljakutsest leiab siit: docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing

"Raw Silk" (eestikeeli "Toorsiid") peaks olema autori debüüt aastast 1999. Tõsi, aastal 2016 ilmunud versioon, mida ka mina lugesin, on laiendatud versioon ning sisaldab palju BDSM elemente. Lisabet Sarai on väga viljakas kirjanik, ma ei oskagi ütelda, palju ta kirjutanud on, aga vist pigem kahekohalise arvu romaane. Mitte kolmekohalise. Aga kindel ei ole, kodulehel läks silme eest kirjuks.

Kui hästi põgusalt puudutada raamatu sisu, siis peategelaseks on noor naine Katherine O'Neill, tarkvaraisener, kes läheb Taimaale tööle. Kodumaa lennujaamas kargutab teda mitmeaastane suhe David, võõral maal leiab ka Kate kiirelt uusi tutvuseid, kellega peale põgusat (ning ma räägin siin minutitest, pikimal juhul paarist tunnist) tutvust vahekorda asub. Siin on mehi ja naisi, Kate lambis põleb igasugune õli, ka teised osalised on väga vabameelsed. Erinevad seksseiklused on vaheldusrikkad; on halle varjundeid, kõik augud lähevad käiku ning minu jaoks kõige äärmuslikumal puhul määritakse vürtse sinna, kuhu minu arusaamist mööda pole neid küll vaja ning seejärel läheb rautamine edasi nii et on valus, kuum ja mõnus samaaegselt. Noh.... ma nüüd ei tea. Aga eks iga kokk käsitleb maitseaineid erinevalt, tai köök ongi siinkandi inimestele alguses harjumatu. Kate sulandub võõrasse kultuuri kiirelt ning pärismaailma hädad teda ei puuduta. Teate küll - menstruatsioon, turvaseks, rasedus, suguhaigused... siin raamatus sedasorti "asju" pole. Küll on aga igasuguseid muid põnevaid seiku, üks meeldejäävamaid oli mangoga seotud.

Ilmselt olete aru saanud, et see on üsna selge ja sirge põrutamisraamat, pole siin midagi häbeneda. Kusjuures lugedes oli mul pidevalt tunne, et autor on ilmselt mees. Sest see raamat on sisuliselt 70nendate pornofilm, mis on oma olemuses toodud kaasaega ning esitatud romaani kujul. Paarikümneleheküljelised peatükid, kus natuke aega keritakse mingit muud teemat, aga me kõik teame, mis saab edasi - ning "seda" on ikka pikalt ja põhjalikult, lehekülgede kaupa. Lisabet Sarai oskas mind küll üllatada... st kuidas ma nüüd ütlen, ega otseselt isegi ei üllatanud, lihtsalt, et ta meetoditevalik ning lai ampluaa tegevuskohtadest ja tegevustest oli kohati parajalt põrutav (heh-heh, ta ütles "põrutav"). Kunagi "Maajad" või ehk pigem "Sexeri" tüüpi ajakirjad olid sarnaseid lühijutte täis, Lisabet Sarai raamat on sarnane värk pikemal kujul, romaanina.

Sisu on pigem lihtsake ja kriitiliselt võttes on tegelased mõnevõrra kahemõõtmelised. Samas Kate pole ka täitsa mustvalge inimene, on ka temal omad kõhklused. Pealegi see, et inimesel seksuaalne energia üle ääre keeb, pole ju halb, vastupidi. Küll aga ei tasu ilmselgelt kõike siin raamatus võtta tõe pähe ja minna uisapäisa järgi proovima. Kui aga soovi on, miks ka mitte. Elu ei pea olema üheülbaline, seks ei pea olema misjonäris ja rangelt soo jätkamise eesmärgil. Elämä on laiffi.

Kui ma meenutan hiljuti loetud Louise Perry seksuaalrevolutsiooniraamatut ("The Case Against the Sexual Revolution: A New Guide to Sex in the 21st Century"), siis tekib küsimus, et mida head sedasorti raamatud, nagu Sarai oma, maailmale annavad? Samas ma ütleks, et maailm ongi kirju ning raamat väljamõeldisena on vast üsna ohutu kraam, ei ole ju siin kannatanut ega ärakasutamist, versus pärismaailmainimestega vändatud pornofilmid. Aga natuke pani mõtlema küll eetilises plaanis, eriti kuna turvaseks nende kaante vahele küll ei olnud jõudnud. Samas kuna lugesin raamatu läbi, siis ilmselgelt mul moraalseid kõhklusi eriti polnud. Küll vahepeal muigasin, et kui ma loeksin bussis "Maajat", siis oleksin pervert. Kui loen näiteks kõnealust raamatut, siis olen intelligentne inimene. Sest see, kes loeb raamatuid, on ju intelligentne inimene. Oh jah.

Kui korra mõtelda erootilise kirjanduse peale, siis ega suurem osa sellest ongi nõrgake. Emma Deani "Spotted Her First" mulle pigem meeldis, kuna see mõjus meeldivalt. Poppy Z. Brite "Exquisite Corpse" pole rangelt võttes (minu arvates) erootiline kirjandus, pigem on see väga naturaalne lugu, kus oma oluline osa on ka sugulisel läbikäimisel. Pigem on nii, et leiab erootilisi kohti muust kirjanduses, näiteks John Grishami "Vihmameistris" on mitu imeilusat stseeni. Või siis pole ma nende õigete peale veel sattunud.

Kokkuvõtvalt: sain mis tahtsin. Lihtne, sirgjooneline, kerge lugemine, kus sügavat sisu pole mõtet otsida. Kes soovib saada erootilist... või pornograafilist romaani, siis palun, Lisabet Sarai looming on just õige suund, mille suunas piiluda.

P.S. Lõpp, viimane veerand, oli turbojabur. Raamatu eesmine osa jättis meeldivama mulje.

See jutt ilmus ka Reaktoris: www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-joe-hill-the-black-phone-and-other-stories

Raamat pole eesti keeles ilmunud, tõlgituna on pealkiri "Must telefon ja teised jutud". Tegu on jutukoguga, mis algselt ilmus nime all "20th Century Ghosts". Kui aastal 2021. tehti "The Black Phone" jutust samanimeline film, siis anti raamat uuesti välja, teise nimega ning filmist pärit kaanega. Vaatasin, et raamatut on päris mitmesse keelde tõlgitud: prantsuse, poola, soome, hispaania, kreeka, portugali jäid silma.

Kes ei tea, siis Joe Hilli pärisnimi on Joseph Hillström King, ta on Stephen Kingi poeg. Aeg lendab, Joe Hill pidas hiljuti on viiekümnendat sünnipäeva.

Nende kaante vahel on mitmeid lugusid, aga ega käbi kännust kaugele kuku, Joe Hill on peamiselt samuti ulmekirjanik, kelle pagasist leiab kõike ulme kolme vaala vallast, peamiselt õudust. Olen talt varem lugenud õudukast debüütromaani "Südamekujuline karp", mis mekkis väga hästi.

Ahjaa, osade juttude kohapealt on mu kommentaar väga napp. Võtan need veel eraldi lõpupoole kokku.

Üks asi, mida ikka raamatute algusest või lõpust leiab, on tänuavaldused, mida ei loe ilmselt keegi peale kirjaniku ja mõne ta sugulase. Või siis otsivad osad sealt oma nime ning ohkavad õndsalt, kui leiavad end nimeliselt äramainituna. Gene Wolfe ja Neil Gaiman on varasemalt peitnud lühijutu sissejuhatusse, aga kui palju on juhuseid, kus leiab täiesti asjaliku jutulaastu tänuavaldustest? Joe Hilli oma võibki olla esimene.

-------------

Seega raamatu avab tänusõnade sees lühi-lühijutuke "Scheherazade's Typewriter", "Scheherazade kirjutusmasin". Räägib sellest, kuidas peale kirjaniku surma hakkab ta töötoas olev kirjutusmasin tööle, sealt tuleb mitmeid häid lugusid hauatagusest elust ning surmast. Kirjaniku abikaasa mõtlebki, et no on ikka vägev värk, nüüd saabki kadunud kirjanik eriti hästi kirjutada sellest, mis teda ümbritseb ehk siis teispoolsusest. Lugu on vaid mõni lehekülg, aga juba siin on tunda, et Joe Hill valdab hästi ka lühivormi ning suudab nappide vahenditega mõnusa õõvameeleolu luua. 5/5

Esimene "päris" lühilugu on "Best New horror", "Parim uus õudus", mis on mõnus mitut lugu ühendav...lugu. Peamine joon on siis Eddie Carollist, kes annab välja õudusjuttude antoloogiat nimega "Parim uus õudus" ning ühel hetkel avastab äärmiselt muljetavaldava jutu "Nööbipoiss: armastuslugu" inimeselt nimega Peter Kilrue. Hill on andnud Kilrue loo edasi lühendatud vormis, samas need neli lehekülge on väga võimsad, mul on jubedalt kahju, et seda lugu loos pole pikemalt olemas. Samas on nööbipoisi-pala äärmiselt jõhker ning ka vastuoluline, mis on ka üheks põhjuseks, miks on olnud pinnuks silmas feministidel. No see selleks.

Veel mainitakse loos Kilrue lühipala "Notsud", mille sisu võetakse kiiremalt kokku ning mis on veel toorem. Selle puhul isegi ei tea, kas on hea, et pikemat versiooni ei ole...

"Parim uus õudus" on aga siis sellest, kuidas antoloogiate kokkupanija kirjanikku taga otsib, kokkuvõttes leiavad Muhhamed ja mägi teineteist. Kuna siin on vähemalt kaks lugu koos, siis ongi raske üheselt kompotti hinnata. Kindel on see, et kokkuvõttes meeldis mulle väga, kuigi loo lõpu üle saab... mitte isegi viriseda, aga see meenutab tehniliselt... no näiteks kes on lugenud, siis Stephen Kingi "Mobla" lõppu. Novot, ma näen, et osad saalis juba muigavad teadjalt. Igaljuhul olen ühele lühiloole juba tavatult palju aega kulutanud, ütlen lühidalt, et mekkis hästi, isegi kui sabaots tekitas vastandlikke tundeid. 5/5

"20th Century Ghosts", "20. sajandi vaimud" nimi viitab "20th Century" nimega filmistuudiole, millel on mitmeid teisi nimesid ka olnud. Tegevus käib ümber vanakooli tolmuse Rosebudi kino, kus üks ammusurnud tüdruk käib vahel kummitamas. Vabandust, mitte kummitamas, vaid filme vaatamas ning vahel suhtleb mõne külastajaga. Hästi mõnusa meeleoluga lugu, selline läbinisti positiivne nostalgiline õudus, mis kõlab sutsu oksüümoronselt. Igaljuhul kindel "5" mu poolt. 5/5

"Pop Art", "Popkunst" on otsetõlge, kuid asjad ei ole nii lihtsad. Siin on juttu kahe teiste poolt kõrvaletõrjutud poisi elust, kellest üks on täispuhutav. Ei, see pole sellest, kuidas poisi parim sõber on poisikujuline täispuhutav nukk. Üks tegelastest, Arthur Roth, lühemalt Art, ongi plastmassist täispuhutav poiss, kellel on täitsa luust ja lihast vanemad, küll on Arti vanavanemate seas olnud samamoodi mõnevõrra ebaharilikke eluvorme, kes kardavad teravaid asju ja kannavad kaasas jalgrattarehvi paranduskomplektist pärit lappi ja liimi. Seega kuna "pop" tähendab inglise keeles ka muuhulgas "plaksatama", näiteks kui õhupall katki teha, siis on pealkirjal vaata, et viiskümmend erinevat halli tähendusvarjundit.

2008. aastal on lühijutu järgi tehtud ka samanimeline lühifilm.

Sümpaatne ulmevormis sõbralugu, kus räägitakse sellest, kui raske on teistsuguste elu normaalses maailmas. Ikka ja jälle ei saa ma jätta mainimata, et hea kirjandus on hea kirjandus ja kõnetab tegelikult kõiki, sest kui ka vahel võib vorm olla üllatav, siis selle all on jutuks ikka needsamad pärismaailmaprobleemid. 5/5

"You Will Hear The Locust Sing" - "Sa kuuled ritsikaid laulmas" - jälle, pealkirja taga on rohkem peidus, on viiteid Johannese ilmutustele, näiteks 9:3: "Suitsust tulid ilmamaa peale rohutirtsud, ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald ilmamaa peal."

Lugu ise on Hillilikult sirgjoonelise algusega, kus kohe esimese lausega on suund paigas, ei mingit jokutamist. Poiss Francis Kay ärkab üles ja avastab, et on muutunud suureks putukaks. Just, nii see on. Edasine ongi siis lugu putukpoisist, ühes suunas sirgjooneline pala, kus on taustal juttu sellest, kuidas Francist on koolis kiusatud ning kuidas ta täiesti uudses vormis hakkama saab. Lisaks on veel taustalugu, sest mingil põhjusel Francisest ju putukas sai.

Selline hea ja mõnus pala, jälle meeldis väga. 4/5

"Abraham's Boys", "Abrahami poisid" - see lugu ei haakinud üldse. Räägib sellest, kuidas Van Helsing elab Ameerikas oma elu ja õpetab poegadele, kuidas vampiiridega hakkama saada. Jäi üldse pooleli, pastišš ei töötanud mu jaoks üldsegi mitte.

"Better Than Home" - ah?

"The Black Phone", "Must telefon", ongi lugu, miks ma üldse selle kogumiku ostsin, sest samanimeline film meeldis mulle väga. Kui rääkida jutust, kuid samal ajal mõtelda filmile, siis on jutus olemas kogu algmaterjal. Ehk siis lugu sellest, kuidas üks sarimõrvar röövib järjekordse lapse, Finney ning teda keldris kinni hoiab. Keldris on seinal must telefon, mis pole võrku ühendatud, kuid vahel siiski heliseb. Ühel hetkel selgubki, et läbi telefoni võtavad Finneyga ühendust sarimõrvari eelmised ohvrid.

Lugu ise on ok, normaalne, pole viga. Antud juhul on natukene tagurpidi olukord, st film on mu silmis märksa parem kui lühilugu. Ning see ei muuda isegi lugu halvaks, musta telefoni pala on konkreetne ja tugev tükk. Lihtsalt, et kui panna kõrvale film, siis film on pikem, põhjalikum, sügavam. Jutus on mõni stseen, film arendab seda kõike kõvasti edasi ning on märksa tuumakam ning sisukam. Ma ei tahaks tegelikult isegi neid kahte võrrelda, erinevad kunstivormid siiski. Pigem on hea märk filmiloojatele, kuna väärt algmaterjali põhjal on loodud veel parem kinoteos. Ma isegi soovitaks pigem algul lugeda juttu ja siis vaadata filmi, nii võib elamus olla võimsam. 4/5

"In The Rundown" - lugu sellest, kuidas ühe videopoe (teate küll, kus kunagi algul videokassette, hiljem DVD'sid, siis mingi üürikese hetke blu-ray'sid müüdi ja renditi) müüja satub jõhkra kuriteo keskele. Tekitas minus jubedalt segaseid tundeid, kuna esimene pool, kus ühe segaduses hinge sisemusse kaeti, oli tipp-topp, võimas ja huvitav lugu. Aga siis edasi, kui verd hakaks pritsima, lagunes lugu mu jaoks täiesti koost, seega numbriliselt oli algus igati "viieline", lõpupoole jooksis sirge seljaga lati alt läbi. Jube kahju.

"The Cape" - "Keep", räägin poisist, kes avastab, et ta ta suudab lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Selline tipp-topp normaalne lugu, kerge nõksuga. Mõnus. 3/5

"Last Breath" - "Viimane hingetõmme". Super! Räägib omamoodi muuseumist, kuhu on kogutud inimeste viimased hingetõmbed, kogu mis koosneb vaikusest, mida saab "surmaskoobiga" kuulata. Mulle jubedalt meeldis see lugu, hoolimata etteaimatavast lõpust. 4/5

"The Widow's Breakfast" - "Lese hommikusöök". Lugu rullub lahti eelmise sajandi kolmekümnendatel Ameerikas, majandussurutise ajal. Räägib sellest, kuidas üks näljane ja lonkav hulkur satub oma eksiteel natuke kummalise võõrustaja juurde. Mu jaoks oli lugu natuke nii ja naa, nagu lubas ja lubas, lõpus oli ka üsna okei "miski" - aga jäi kuidagi lahjaks. "Kiirestiununev" on lühikokkuvõte, samas ei kahetse ka. 2/5

"Bobby Conroy Comes Back From The Dead" - möh?

"My Father's Mask" - "Mu isa mask" - siuke ummamuudu. 13-aastane poiss läheb koos isa-emaga maamajakesse, kus mängitakse veidrat mängu ja kantakse maske. Lisaks on kogu perekond kuidagi napakad, metsas on veel veidramaid tegelasi. Kõik kokku oli mu jaoks mitte-väga-huvitav lugu, millel oli küll võluv kummasus, aga ta väga ei sümpatiseerinud ka. Just tegelased olid ebasümpaatsed, see oli peamine jäme miinus. 2/5

"Voluntary committal" - raamatu võtab kokku lühiromaani mõõtu mõnus lugu poistest, minategelane Nolan ja ta vend Morris. Morris on mõnevõrra autistilik kuldsete kätega poiss, kes oskab papist kastidest ehitada huvitavaid moodustisi ning avada väravaid teistesse maailmadesse. Kuidagi väga hästi klappiva olemuse ja minemisega pala, meeldis mulle jubedal kombel. Eks oma osa oli ka selles, et mitmed lühijutud enne seda olid lahjavõitu või keskmikud.

Sarnasel teemal on ka film "Dave Made A Maze" aastast 2017. Hea küsimus, kas filmitegijad lugesid kümmekond aastat varem ilmunud lühiromaani või mitte. Lühiromaan ja film on piisavalt erinevad, plagiaat kindlasti pole.

5/5

-------------

Osasid lugusid ma sisuliselt ei kommenteerinud, sest lood jätsid siiralt ükskõikseks. Loed, on midagi, aga ei haagi, ei saa hästi arugi, et miks on lugu kirjutatud. Ma ei taha isegi ei lugusid ega kirjanikku maha teha, rohkem tahan ütelda, et siin kogumikus oli päris mitu rada, mis jäid minust jäämäe teisele servale, kaugele-kaugele.

Kokkuvõtvalt: minu jaoks on Joe Hilli jutukogu nagu ameerika mäed. Siin on erakordselt häid lugusid, on lausa ahhetamapanevaid tippe. Samal ajal on minu silmis täiesti arusaamatuid palasid, mille puhul sügasingi kukalt, et kas olen nüüd mina imelik või mis. Samas kui vaadata saadud auhindu, siis ongi needsamad tipud saanud äramärkimisi. See, et terve jutukogu on ka püünele kergitatud vahel - ausalt, minu jaoks on see üllatav.

Aga ma ei taha kriitikuid kritiseerida, las see olla. Raamat ise on selline, et ca pooli lugusid soovitan soojalt, on tõesti erakordselt võimsad või "lihtsalt" mõnusad. Samas päris mitmed langevad kategooriasse, et "kui ikka ei haagi, siis parem jäta pooleli". Lugemist ei kahetse, siin on ikka korralikke pärleid. Ning palju neid ülihäid ja stabiilselt kõva tasemega jutukogusid ikka on? No mõni on jah... aga ikka võistlevad lood omavahel. C'est la vie.

"The Case Against the Sexual Revolution"
Louise Perry
Polity Books
2022
200 lk
--------------------
"Mõni mu järeldustest ei pruugi kõigile meeldida, kuna nad tõmbavad tähelepanu vabaduse jäikadele piiridele, mida pole võimalik ületada, ükskõik kui palju me ka ei prooviks. Ning ma alustan kohast, mis on ajalooliselt tekitanud ebamugavust erinevate ideoloogiliste veendumustega feministidel: ma tunnistan tõsiasja, et mehed ja naised on erinevad ning need erinevused ei kao kuhugi. Kui me tunnistame neid piire ja tõsiasju, siis saab seksuaalpoliitika teistsuguse iseloomu. Selle asemel, et küsida "Kuidas me kõik saaksime vabad olla?" küsime hoopis "Kuidas saame veel paremini tõsta meeste ja naiste heaolu, võttes arvesse, et mõlemal grupil on erinevad huvid, mis võivad vahel pingeid tekitada?""

Kui raamat hästi lühidalt kokku võtta, siis on siin juttu sellest, kuidas seksuaalrevolutsioon ja naiste vabanemine on toonud kaasa tegelikult meeste (seksuaalse) mõjuvõimu suurenemise. Raamatu toon pole süüdistav ega lahmiv, on hoopis asjalik ja arutlev.

Ingliskeelne pealkiri ja eestikeelne tsitaat - see raamat pole eesti keeles ilmunud, lugesin inglise keeles. Mõne koha tõlkisin ära, niihästi, kui oskasin. Kuna ma pole erialalt tõlk, ka mitte hobikorras, siis kõik ebatäpsused ja konarused saab minu arvele panna. Raamatu pealkiri võiks eesti keelse olla "Vastulause seksuaalrevolutsioonile: teistlaadne juhend 21. sajandi seksi kohta".

Ütlen kohe ära, et selle raaamatu kohta tegin lugemise ajal mitukümmend märkust ja pildistasin ülelugemiseks sisse vähemalt kümme tsitaati/lehekülge. Kõiki ma ei jõua kahjuks siin puudutada, raamat on tuumakas, lugemist ning kaasamõtlemist jagub, kõvasti. Lisaks leiab huvitavaid võrdluseid, näiteks et teie tähelepanu püüda: “2020. aastal läbi viidud uurimus näitas, et keskmine mees vaatab 70 minutit pornot nädalas […]. Seega tundub, et keskmine mees kulutab nädalas rohkem aega porno vaatamisele kui pesemisele.”

Heakene küll. Louise Perry on Inglismaa vabakutseline ajakirjanik, naiste õiguste eest võitleja, Other Half mõttekoja arendusjuht ning kaasasutaja, töötanud vägistamisohvrite nõustajana. Tehniliselt on raamat populaarteaduslik, autor toetub palju teiste materjalidele ja viitab palju, raamatu lõpus on kümneid lehekülgi kasutatud kirjandust.

Seda raamatut lugedes hakkas mu peas järjest üks mõte kerima, mis arenes vaikselt ühest suunast hoopis teise punkti välja. Kuna mitme nurga alt on juttu sellest, kuidas mehed ja naised on erinevad, nii kehaliselt kui ülaltpoolt kaela, siis on teemaks ka seksuaalne vägivald kuni vägistamisteni välja, mida teatavasti siiski teevad peamiselt mehed.

No igaljuhul algul mõtlesin, et huvitav, kuidas näiteks "Virginia Woolf sind ei karda!" grupis olevate inimeste jaoks see autor, raamat ja lähenemis viis sobib, kuna Perry kritiseerib feminismi kohati üsna tugevalt. Ta muidugi kritiseerib paljusid kild- ja valdkondi, aga see selleks, antud teoses tiritakse vahel ikka liberaalsed feministid kahuritule alla.

igaljuhul uitas mõte edasi, et tegelikult oleks hea ju, kui emad, kellel on tütreid, loeksid raamatut, kuna vägistamisohvrid on noored, keskmine vanus Eestis (2016. aasta andmed, allikas Justiitsministeerium) on 16, alaealiste ohvrite puhul 10, täiskasvanutel 34. Ehk siis emad räägiks tütardega, seda rõhutab ka Perry. Mõte uitas edasi, tegelikult võiks lugeda isad raamatut, rääkida tütardega. Noh, võiks lugeda lapsevanemad, rääkida tütardega.

Aga siis äkki plahvatas ning avastasin jalgratta. Raamatut võiksid lugeda esiteks isad ning rääkida sellest oma poegadega. Loomulikult ka tütardega, aga ka mina keskmise rumala inimesena olin nagu silmaklappidega hobuna ja läksin sissetallatud rada mööda. Üldse näen, et raamatust võiks olla tolku meestele üldisemalt. Eriti just neile, kes ongi üldiselt mõistlikud igatepidi heas mõttes - küll aga kui seltskonnas mõni nõme meeskodanik liiga palju oma vallutuste või ebameeldivate seksuaalvägitegudega hakkab hooplema, siis võiks küll terve mõistuse hääled välja ütelda, et teatud asjad ei ole tegelikult okei. Sest muidu on tegu samalaadse olukorraga, kus uppujast kõnnitakse mööda ja tehakse üldse nägu, et ei märka. Seltskonnas praalijad küll ei ole ju otseselt ohuks, sel hetkel - aga pikas plaanis mõjub vägivaldse käitumisviisi kultiveerimine ja tolereerimine halvasti. Ning vaikimine on teinekord vaikne kaasakiitmine.

Sest tegelikult on enamus mehi siiski ju toredad, #notallmen liikumine on oma ivaga. Samal ajal tasub kõigil meeles pidada, et mehed on füüsiliselt tugevamad ning evolutsioonilised ehitatud nii, et eesmärgiks on saada võimalikult palju järglasi. Seda ei pea häbenema, seda ei pea kalevi alla panema - küll aga tasub kõigil võtta arvesse, et ei ole need inimeseloomad üldsegi nii sarnased, nagu osad kaasaegsed lähenemised kipuvad väitma. On mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, ei ole "sõbrakesed". Me lihtsalt olemegi erinevad, võtame selle teadmiseks ja muudame maailma paremaks kõigile, arvestades muuhulgas sugu. Mitte, et teeme maailma paremaks sooneutraalsele "inimesele"...ei, ei, teeme paremaks meestele ja naistele.

Raamatus on palju sedasorti juttu, mis on siililegi selge, tajupojatarkus ning täiesti loomulik. Samal ajal on ka teinekord küsimuseks, et aga miks siis seda meeles ei peeta, miks luuakse teinekord täiesti veidraid ja värdjalikke elukaugeid konstruktsioone? Või miks Jimmy Saville sugused kuulsad inimesed on saanud sadu lapsi ahistada ja kuritarvitada, miks seda vaadati pealt ja vaikides kiideti heaks? Või Michel Foucault. Kui on ilmselge, et oma seksuaalpartnerit tuleb hästi kohelda, miks me seda ei tee? No mitte kõik, mitte kogu aeg. Aga kui jälle tuleb avalikkuse enne kurbi ja nukraid lugusid, siis tekib vahel jõuetu tunne küll.

Kui rääkida raamatust tekkinud teistest soovitustest, siis autor mainib korduvalt bioloog Randy Thornhill ja antropoloog Craig T. Palmer kirjutatud "A Natural History Of Rape", "Vägistamise loomulik ajalugu. Osalt jäin ka mõtlema, et oleks huvitav lugeda samalaadset (st Perry oma) raamatut mehe sulest.

Raamatus on lõpupoole ka mõned soovitused, autor võtab ka kogu raamatu kokku, toob väljatugipunktid. Taaskord on soovitused tegelikult lihtsad ning minu silmis äärmiselt tervemõistuslikud. Kuigi siin raamatus on palju juttu sellest, kuidas näiteks lihtsam tee abielu lahutamise osas, mis oli ju mõeldud hea plaanina aitamaks naisi, kes olid suhtes lõksus, tõi hoopis muuhulgas kaasa normaaljaotuse liikumise muus suunas ning praegu abiellutakse vähe, lahutatakse palju. Seega summa summarum on statistiliselt küll abielulahutuste arv vähenenud, taustal on aga see, et abiellutakse vähem kui 60 aastat tagasi.

Hoolimata kõigest on siiski ühiskonnale kõige parem see kooseluviis, mis ei ole tingimata inimesele omane: monogaamne abielu. Seda tõdeb ka autor ise. Samas kui see õnnestub, siis suunavad just mehed rohkem energiat, aega, raha mujale, kui erinevate partnerite leidmine, mis kokkuvõttes aitab hoida meeste sotsioseksuaalsust kontrolli all. Kws ei tea, mis on sotsioseksuaalsus, siis Lilian-Mariete Hani kirjutab oma uurimustöös "Iha ja Facebooki kasutajate erinevused sotsioseksuaalsuses ja sotsiaalselt soovitavas vastamises" nii: "Mõiste „sotsioseksuaalsus“ võeti esmakordselt kasutusele 1940ndate lõpus / 1950ndate alguses [...]. Kinsey jaoks tähendas sotsioseksuaalsus indiviidide erinevat võimet astuda juhusuhetesse, kus partneriga puudub emotsionaalne side."

Lihtsalt üks nimekiri teemadest, punktidest, mida ei hakka siin puudutama, et oma niigi pikka jutulohet veel venitada:

Porno vaatamine on viinud selleni, et tänapäeval seksivad mehed vähem kui nende vanemad või vanavanemad seda tegid.
BDSM on ajakirjas seksikas, aga tegelikult rõhutab naistevastast vägivalda.
Kägistamine seksi ajal on taaskord ajakirjades kuum teema, päriselus naudivad seda tegelikult vähesed naised. Samuti on see üks, mida vägivallatsejad ja vägistajad toovad ettekäändeks ning kahjuks nii mõnigi kohtunik usub.
"Deep Throat" film on ju tore ja märgiline ja mida iganes veel, aga tasub meeles pidada, et peategelast mänginud Linda Lovelace'i kuritarvitati ja vägistati filmi ajal. Sama on pornoga, kus kaadri taga on palju kurbust, pisaraid ja füüsilist piina.
Lesbide suhted kestavad reeglina kaua ja on monogaamsed. Gaydel risti vastupidi.
Kui kuuekümnendatel räägiti, kuidas korralik naine hoolitseb laste eest, hoiab kodu korras, valmistab töölt tulnud väsinud mehele süüa, siis tänapäeval räägitakse sisuliselt sama juttu seksi kohta, et kuidas naine peab meest teenindama. Ainus asi, mis on muutunud, on see, et perselakkumine on sõna-sõnaline. Nopped Cosmopolitanist "30 viisi mehe rahuldamiseks", "20 viisi mehe käimatõmbamiseks", "Kuidas teda erutada - 42 asja mida teha alasti mehega".
Usalda oma kõhutunnet. Vägivaldse, ebameeldiva, nõmeda, voodis ebameeldivalt agressiivse mehe tunneb tihtipeale ära ta käitumise järgi seltskonnas.
Sisuliselt ükski mees ei tea ning ka inglise keeles pole olemas sõna selle tunde kohta, mida nii mõnigi naine on kogenud. Naha alla ja luudeni pugev hirm, mis valdab siis, kui oled vastu oma tahtmist kitsasse ruumi takerdunud või surutud kiimas ning käperdava mehe poolt.
Seksi ostmine on seksikas osades naisteajakirjades, päriselus on mõni üksik edukas ja rikas eskort, suurem osa prostituute on väga kurvas seisus.
"Ma pakun välja feministlikust käsitluses erineva lahenduse: mitteoodatud seks on hullem kui seksuaalne frustratsioon."
* Eriti noore lapse puhul ei saa rääkida lihtsalt lapsest. On "laps ja keegi veel", enamasti lapsevanem, või lapsevanemad. Lapsed ei saa üksi hästi hakkama, vajavad kedagi, kes toetab, hooldab, aitab. Kui vaadata maailma ja inimese eluteed veel kaugemalt, siis on suurem osa elust selline, kus on "inimene ja keegi", lühike aeg on selline, kus ollakse üksi (täiskasvanuelu algus tüüpiliselt). Seega feministlik jutt sõltumatusest ning üksikutest tugevatest naistest on mingi piirini mõistetav, suures osas eluvõõras ja naiivne.

"Seni oodatakse, et naised pingevabalt mehi rahuldaksid. Samas kui kaheksakümnendate "majaingel" peitis oma põlle, siis tänapäevane "magamistoavamp" peidab häbemekarvu. Vahatatud ja kompromissitult alati valmis luik liugleb veel, peites veepõue fakti, kui palju ta näeb vaeva oma väljanägemise kohapealt. Ta teeskleb orgasmi, teeskleb, et anaalseks on mõnus ja teeskleb, et FWB ("friend with benefits", mõeldud on suhet, kus ollakse justkui sõbrad, aga vahepeal seksitakse ka) ei tekitagi teps mitte hingepiinu. Ma olen rääkinud naistega kellel on olnud vaginism aastaid, kes pole tihanud partnerile kordagi ütelda, et ühtimine on põrgupiin. Ka olen rääkinud naistega, kes on peale üheöösuhet jäänud rasedaks, teinud aborti ning pole seda rasestanud mehele ütelnud, sest kui oma keha sisemuse jagamine on sotsiaalne norm, siis viljakus tundub liiga intiimne. Me oleme sujuvalt läinud ühest naiseliku kuulekuse vormist teise, kuid teeskleme, et see on vabanemine."

Kokkuvõtvalt: Ma pole küll Kate Listeri "Seksi kummalist ajalugu" ajalugu lugenud, kuid Perry vastulause-raamat tundub olevat samalaadne-omalaadne vitu vabastamine. "Vastulause seksuaalrevolutsioonile" on naise vaatenurgast, räägib naiste valupunktidest, kuid ega kogu see maailm vaakumis eksisteeri, päeva lõpuks on see raamat ikka meist kõigist. Mulle mekkis raamat hästi, usun, et seda võiksidki lugeda just mõistlikud, toredad inimesed, nii mehed kui naised. Samas ega raamatus korduvalt jutuks tulnud vägivaldne ja hoolimatu meeskodanik ilmselt siinset raamatut ei loe ka.

"Sin City" patulinna filmi teavad ilmselt paljud, selle aluseks on samanimeline koomiksimaailm. Kuna mul õnnestus hiljuti soore lombi taga käia, siis sattusin mööda San Franciscot lonkides koomiksipoodi, milles siis jäi kõnealune vihik näppu. Tagantjärele mõteldes oleksin pidanud midagi eriti obskuurset ka veel kaasa haarama aga noh, midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.

Stiililt on film ja koomiks parajalt sarnased. Kuna ma nägin filmi, isegi filme, on ju neid kaks tükki tehtud, enne, siis oli koomiks mingis mõttes üllatusvaene. Siin on korruptsiooni all ägav linn, mida valitsevad äraostetud poliitikud ja räpased usuliidrid, kus elu ei maksa sentigi ning õigust mõistetakse rusika ning püstoliga. Suured sigarid, viski - korralik noir. Selle sees areneb kriminaalne lugu, kus mehemürakas Marv hakkab üheööarmastuse mõrva uurima ning harutab lahti korraliku ussipesa. Kõik see on väga sünge ja nukker, raamatu mustvalge lohutu pildikeel loob veel eraldi masendava meeleolu. Kusjuures kui filmides on kasutatud ka värve, siis vähemalt "Raske hüvastijätt" oli ikka väga mustvalge. Tea, kas sarja teistes vihikutes on ka värve?

Koomiksis on vahepeal üks stseen, kus on Heads On The Wall, seina peal on inimtopised. Ansamblil King Diamond on samanimeline laul sarnase temaatikaga, mis ilmus 5 aastat peale koomiksit albumil "The Graveyard". Ilmselgelt selline nüanss pole midagi uut, huvitav oli seoseid oma peas luua.

"Sin City" maailmas on kokku kolmteist pikemat lugu, mida nimetatakse lõngadeks, vesteteks. "The Hard Goodbye" on neist esimene, mille Marv ka hiljem lugejatega kohtub.

Kokkuvõtvalt: Ega siit hullult sügavat sisu pole mõtet otsida, minu jaoks on koomiks (kõik, mitte ainult see siin) per se filmimaailma versioon stoppkaadritena, mis ongi meediumina omade piirangutega. Väga huvitav oli tutvuda väga sümpaatsete filmide algmaterjaliga, ei kahetse seda ostu hetkekski.

Terry Southern ja Mason Hoffenberg kirjutasid raamatu algselt Maxwell Kentoni pseudonüümi all. Raamatu saamisloost on mõlemal autoril natuke erinev arusaam, küll aga toimus see suures osas kirja teel, kus omavahel pilluti peatükke ja ideid, mis siis ühel hetkel autoritel Tourrettes-sur-Loup kommuunis raamatuks kokku vormus. Algselt ilmus raamat Pariisis Olympia Press kirjastuse alt "Reisisaatjate" raamatute sarjas; kirjastus andiski välja erinevaid seksuaalse alatooniga (või mis alatooniga, ikka konkreetse suunitlusega) raamatuid, mille pealkirjad räägivad ise enda eest (näiteks "Vägistamine", "Patu kool", "Piitsainglid", "Lihavanker"). Kui "Candy" Ameerikas välja anti, siis seal osutus raamat äärmiselt populaarseks, aastal 1968. linastus ka samanimeline film.

Stiililt on tegu satiirilise romaaniga, mis on "dirty book" (siin kontekstis äkki "tiirane raamat", pehmekaaneline odav seksukas) stiilis. Peategelaseks on 18-aastane noor naine Candy Christian, kes satub oma eluteel kokku mitmete meestega, kõik on omal viisil veidrikud. Mehed on reeglina tiirased, samas ega ka Candy väga parem pole. Kõik see on kokku keeratud paraja farsina, kus ikka ja jälle liigub tegevus kindlajooneliselt "selles ühes" suunas ning ühtäkki juhtub midagi täiesti jaburat, coitus interruptus on läbivaks märksõnaks.

Kui korraks maitserikun: näiteks on raamatus selline stseen (natuke lihtsustan). Candy isa on peahaavaga haiglas, Candy ja ta purupurjus onu Jack (Jack ja Candy isa on kaksikvennad, välimuselt väga sarnased) on haigevoodi kõrval. Ühel hetkel otsustab Jack Candyga vahekorda asuda, kirehetkele satub peale haiglaõde ning kõik neli koperdavad voodisse ja ajavad selle ümber. Tekkinud segaduses kaovad Candy ja ta isa palatist, tiirane Jack põrutab med.õe kintsu (on selline vähe vormikam daam) tekikuhilas arutult edasi. Ühel hetkel saab tarmukas meditsiinitöötaja olukorra kontrolli alla, teeb voodi korralikult üles jälle ja pistab sinna lakku täis onu Jacki haige pähe tagasi.

No eks ürita sellist raamatut lugeda, saa nüüd aru, on see seksikas, jabur või lollakas. Eks pigem kaldub ikka jaburuse suunas, samas see on üsna hästi keel põses üles joonistatud ning piisavalt lühike, kannatas lugeda küll. Pealegi on puhtfüüsiliselt lahe lugeda 60 aastat vana raamatut, trükk, šrift, küljendus, kujundus - kõik, kõik on sellised mõnusalt teistsugused.

Eks raamat on oma ajastu laps, kuid mulle kippus vahel ikka pinda käima, kuidas mehed lihtsalt tahtsid ja Candy kord läks mänguga kaasa, kord põgenes eemale, aga ega naine ise väga mängu ei juhtinud. Jah, ma saan aru küll, et raamatut tasub vaadata oma ajastu kontekstis, kuid kohati kippus ikka "Lolita" hõng üle pea käima. Candy on küll mõnevõrra vanem kui Lolita - kusjuures ma ei saanudki aru, et kui vana ta nüüd on, kuna ta on justkui "sophomore", mis peaks olema 15-16 aastane, samas wikist jäi silma, et on 18. No see selleks, igaljuhul on raamat pigem mehelik ja vastavast vaatenurgast, kuigi peategelane on naine. Samas on see parajalt veider ja tõesti satiiriline ning üldse ei pea vast liiga tõsiselt seda raamatukest võtma.

Kokkuvõtvalt: korra lugeda oli tore, mõni päev ja tehtud. Rohkem lugeda ei plaani. Mu silmis ongi see hea näide seda tüüpi raamatust, mida korra lugeda pole kahju ning hea meelega ulatad peale seda järgmisele lugejale edasi. Ja edasi ja edasi ja edasi...

Hap ja Leonard, kuum ja põletav Texas, kaheksas raamat juba (tegelikult on vahepeal ka jutukogu ilmunud, romaanidest on see siin kaheksas). Kaks sõpra, erineva tausta, nahavärvi ja seksuaalse eelistusega, korduvalt Elu hammasrataste vahelt läbi vingerdanud. Tee on viinud läbi tule, vee ja vasktorude, lood on teinekord piiripeal oma legaalsuses, juhtumised on karmid ning kriminaalsed. Saab nalja, saab vastu vahtimist, selline ehe vanakooli muhe värk. Sarja ühtegi raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud, ma usun, et selline karm ameerika krimka koos torkiva huumoriga mekiks siinsele lugejale küll.

Raamatu pealkiri eesti keeles oleks "Saatanapunane". Võinoh, kuna tegemist on inimese nimega, siis on tõlkimine mõnevõrra nüansirikkam. Ka on sisevihje eelmisele raamatule "Vanilla Ride", mis oli samuti inimese nimi.

Seekord on sõprade sõber Marvin, eksvõmm, loonud oma detektiiviagentuuri, mille esimene töö on uurida paari mõrvalugu, mille kallal on politsei tulutult tööd teinud ning lõpuks loobunud. Sõbrad asuvad uurima, omal kohmakal viisil koperdavad kord ühe, kord teise asja otsa, jõudes lõpuks asja tuumani... no nii nagu see asi käib, Hapi ja Leonardi raamatutes pole sisu primaarne, suurem rõhk on olemusel, meeleolul, sõprade dialoogil, mõnusal karusel nokkivhuumoril.

Kui üldiselt on Hap ja Leonardi lood olnud žanrikirjanduse-maiguline, siis siin ja seal viskab ikka sisse ka muid jooni. Ma nüüd õrnalt valgustan sisu (samas kesse peale mu neid raamatuid ikka loeb)... siin raamatus on igaljuhul juttu posttraumaatilisest stressihäirest (ingliskeeli PTSD), mis mingil hetkel ühte peategelast tabab. See on päris hästi ja huvitavalt kirja pandud, on ju aja jooksul tegelastel ikka taaka kogunenud, kuna nii mõnigi asi pannakse karmilt ja vägivaldselt omakäeliselt õigust mõistes paika. Seega kui ühel hetkel hakkavad südametunnistusepiinad eriti karmilt painama, siis see, mis juhtub, on väääga põnev ning huvitavalt üles joonistatud. Just sedasorti huvitavad jooned ja inimlikud vaatenurgad on Lansdale lugudes äärmisel sümpaatsed, lisavad raamatutele täiesti uue mõõtme.

Ma ei väsi kordamast - Lansdale karmid kriminaalsed lood on mõnusad lugeda, kahju, et neid pole eesti keelde tõlgitud. Ma olen andnud kõigil küll häid hindeid, vbolla nad no niiii ülihead ka pole, kui samm tagasi astuda ja distantsilt vaadata, korralik žanrikirjandus. Mulle meeldis see raamat endiselt väga, aga järgmisi praegu küll ära ei telli riiulisse, sest midagi põrutavalt uut ei ole. Samas tulevikus, millaski... miks ka mitte?

Hap ja Leonard, eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp ning tolmunud teksased, st Texas. Kaks sõpra, erineva tausta, nahavärvi ja seksuaalse eelistusega, korduvalt jäänud Elu teerulli alla ja sõukruvi alt läbi käinud. Tee on viinud läbi tule, vee ja vasktorude, lood on teinekord piiripeal oma legaalsuses, juhtumised on karus-kriminaalsed. Saab nalja, saab vastu vahtimist, selline ehe vanakooli mehine värk. Sarja ühtegi raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud, ma usun, et selline muigelsuuga karm ameerika krimka mekiks siinsele lugejale küll.

"Vanilla Ride" (eesti keelde ei teagi, kuidas tõlkida, kuna tegu on ühe tegelase hüüdnimega ning "Vaniljesõit" kõlab otsetõlkena vähe veidralt) on sarja seitsmes raamat. Lood on oma olemuselt krimka poole kaldu, eks pehmekaanelise sopaka hõng on küljes, samas on siin ridade vahel ka muust juttu, on ju karmidel mehepoegadel pehmemad ja õrnemad hetked. Sari on seni olnud mõnusalt loetav, kuigi eks on tunda, et autor on hakanud teatud skeeme korduvkasutama. Klassikalist tõsikirjandust Hapi ja Leonardi lugudest ei leia, pigem mõnusat meelelahutust.

Kusjuures ma tegelikult pean tegema paranduse raamatu ajateljele. Esimeste raamatute tegevus oli jah eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, ka jooksis tegevus üsna järjest. Vahepeal ma polegi sellele tähelepanu pööranud, ka pole silma jäänud eriti kaasaegseid detaile. Küll aga siin raamatus mängis vahepeal raadiost Amy Winwhouse, mis tähendab, et oleme jõudnud selgelt praegusessse sajandisse. Arvutid pole küll väga levinud, samas on ühel tegelasel siin sülearvuti, samuti on tegelastel mobiile. See kõik on tegelikult isegi täiesti loogiline, kui vaadata, millal on raamatud ilmunud, esimene aasta 1990, praegu 2009. Raamatu sisu ja olemuse osas pole õnneks isegi vahet, sarja seitsmes raamat on kohati isegi vägivaldsem, kui nad alguses olid.

Hapi ja Leonardi lugudes on kriminaalseid elemente aga stiilipuhtad krimkad (kuritegu, uurimine, pätt ja võmm, lahendus) need alati ei ole. Siin raamatus lüüakse lugu käima sellega, et mehed lähevad hädas neiut jõuga vabastama, mis lükkab pika doominokivide rivi liikuma-kokkukukkuma. Lansdale oskab eriti hästi kirjeldada seda, kuidas Texases käib omal käel õigusemõistmine, ning ma nüüd annan õrnalt vihjeid sisu kohta (aga no kes Lansdale raamatuid peale mu ikka loeb)...igaljuhul on raamatus 17. ja 18. peatükk ühed äärmiselt vägevad ja reljeefselt ülesjoonistatud kohad. Lugemisel on küll raske kiirust tagasi hoida, kuna kiirelt toimub väga palju, raamatust lausa tuprub püssirohusuitsu ning lehtede vahelt tilgub välja verd ja bensiini, teos on hirmuhigiherneis. Bretti “Yeahbuddythat’srightyoubunchofpussyassmotherfuckersaren’tso hotnowareyoupigsuckin’goatfuckin’ …” on ka kaugele kosta. See on lihtsalt jumalik pikk stseen, mis üle paari peatüki lahti rullub, esmapilgul üks kurijulm verepulm, kaugemalt vaadates on tegu pika aja jooksul kogunenud ja ühel hetkel vallandunud ängiga, mis uuristab autokeredesse auke ning viib minema kurjamite kupleid, määrides neid majaseintele kenasti laiali. Lansdalele omaselt on selle vahepealse episoodi lõpp magusirooniliselt roosade seintega kartsas, kus ka "külastajate" vanglariietus on beebiroosas, kontrast missugune.

Ega ma sisust väga palju rääkinudki tegelikult, sest kahe sõbra lood on üsna tuttavas kastmes. Hap ja Leonard ei lase heal konfliktil käest minna, nad on küll õigel, "heade" poolel, samas kasutavad korra paikapanemiseks omi meetodeid, mis ei käi alati kehtivate õigusnormide ja paikapandud protssessidega alati sama jalga. Ka on neil kombeks hull jama kokku keerata, mis küll iga raamatu lõpuks ära helbitakse. See, MIS toimub, pole isegi alati oluline, tähtsam on pajatamisviis. Taustal ongi pikem lugu meeste sõprusest, väärtushinnangutest, sellest kuidas Leonard armastab üle kõige vanilliküpsiseid krõbistada ning Dr. Pepperiga alla loputada.

Kokkuvõtvalt: järjekordne hästi mõnus ning turvaline lugemine. Ikka jube kahju, et eesti keelde on Lansdale'i väga vähe tõlgitud.

Stephen King "Four Past Midnight", Hodder & Stoughton, 2012, 1008 lk
---------------------
Selles raamatust on koos neli lühiromaani, millest kaks ("Raamatukogupolitseinik" ja "Salaaken, salaaed") on eesti keeles ilmunud. Seega kahte olen varem lugenud, praegu lugesin läbi need, mis olid mul lugemata, lisaks kasutasin oma varasemaid lugemuskogemusi. King kirjutas lühiromaanid peale alkoholivõõrutusravi, ta ise pelgas, et äkki need on kuidagi teistsugused või lugejale ei sobi. Sobisid, sobisid hästi.

Kui nüüd hakata mööda raamatut minema siis:
--------------

"The Langoliers" ehk eesti keeles "Langoljeerid" on osadele tuttavad läbi miniseriaali, kus on koos väike eelarve ja soov teha suuri asju. Ma mäletan, kui seda sai kunagi soome televisioonist vaadatud, eriti just lõpp on seni eredalt meeles. Hiljuti vaatasin ka üle - eks eriefektid on tänapäeva mõistes kohmakad, aga see lisab oma võlu. Aga kuidas on lood algmaterjaliga, siinse tekstiga?

Ega ma ei mäleta enam seriaali nii detailselt, kuigi vaatasin selle mõned aastad tagasi üle. Küll aga kui näiteks meenutada üht olulist tegelast, kes paberit käristas, siis ma ei mäleta, et filmis oleks nii palju ta tausta avatud, kui seda on raamatus tehtud. Kuidas ta üles kasvas, millised olid vanemad, kuidas läks koolis ja nii edasi.

Kui korraks rääkida langoljeeride sisust, siis see on sci-fi ja horrori segu, ilmselt rohkem "tavaline" ulme. American Pride Airlines lennufirma lend number 29 peaks jõudma Bostonisse, poole lennu peal aga ärkavad kümmekond magavat inimest, et lennuk on tühi, vaid nemad on alles. Isegi piloote pole, lennuk lendab autopiloodil. Edasine ongi siis see, kuidas nad hakkama saavad, kuidas maandutakse Bangoris, Maine’s, mis on ka täiesti inimtühi ja elutu. Hästi lühidalt selline see lugu ongi.

Minu jaoks on raamat ja seriaal sellised, mis on mõlemad väga head, nad täiendavad kenasti teineteist ning on samal ajal olulised, pole nii, et üks on parem kui teine. See rusuv ja näriv meeleolu on ehk seriaalis isegi võimsam, tühjad lennujaamavaated ja kõrvulukustav vaikus - liikuvas pildis tulevad paremini välja. Tekstina on needsamad hetked ka võimsad, juurde tuleb tegelaste sisemaailm ja taustalugu, mida siin pole ehk küll nii palju, kui Kingi mõnes teises raamatus, kus ta võib kohati üsna psühholoogilisi romaane kirjutada, mida teatakse küll rohkem horrorina. Lisaks on tekstina igalpool detaile, mis võivad ka seriaalis kajastuda, aga saab keskenduda, vahepeal tagasi lehitseda, üle lugeda, süveneda.

Seriaal ja lühiromaan on üsna sarnased, sama oli ka näiteks "The Green Mile"-ga, kus nägin filmi kõigepealt, paar korda. Kui lugesin rohelise miili raamatut hiljem esimest korda, siis see oli endiselt hea, aga teatud uudsus või võlu oli puudu, mis üldiselt esmalugemisel on. "Langoljeeridega" õnneks nii ei olnud, raamat oli ikka võimas, kuigi sarnasus oli tuntav.

Kokkuvõtvalt - raamatu väga kõva avapala, meeldis nii, nagu King parimatel hetkedel mulle istub.
5/5

---------------

"Salaaken, salaaed"

Ehe King. Peamine liin on õuduslugu sellest, kuidas eduka kirjaniku Mort Rainey ukse taha ilmuv tüüp John Shooter väidab, et Mort on temalt lühijutu varastanud. Mort loeb Shooteri käsikirja ning on jah äärmiselt tuttav ja ülisarnane. Samas on Mort oma loo kirjutanud varem, seda on aga raske tõestada, kuna algselt ilmus kõne all olev pala hoopis ajakirjas, seda ajakirjanumbrit on aga raske hankida. Edasine ongi paras painaja sellest, kuidas Mort üritab oma nime puhtaks pesta.

Aga see on ainult pinnavirvendus. King räägibki tihtipeale mitut lugu korraga, ka siin on tegelikult juttu hoopis minevikukuraditest, mis pingeolukorras välja tulevad. Lahkuminekuvaludest, mis mehi väga rängalt räsivad. See lühiromaan kulus mul päris kiirelt, aga siin on tegelikult niii palju koos. Nii mõnigi inimene on seda omal ajal nimetanud parimaks eesti keeles ilmunud Kingiks - noh, ma isegi ei oska nii võrrelda, kuna väärt Kinge on eesti keeles mitmeid (ning mitmed veel tõlkimata). Küll on aga kindlasti see raamat, mis mulle väga meeldis ning tunnustan kõrgeima hindega.

Kui korraks rääkida raamatu eestikeelsest tõlkest: tõlge oli täiesti hea, mõned tehnilised mured olid poolitamisega ja küljendusega, need aga ei seganud. Tähendab, tõlke juures oli üks naljakas detail - sõber raamatukoi küsis veel ise raamatut lugedes, et kas ma tean sellist Kingi raamatut (väljavõte raamatu avasõnast, mis on Kingi kirjutatud): "Paari aasta eest ilmunud raamatus "Kannatus" püüdsin ma jõudumööda näidata, kui suur on kirjanduse mõju lugejale." Mul jooksis selle peale algul juhe kokku, sest kuna ma olen teinud Kingi raamatutest omale ka nimekirja, et mis loetud, mis mitte, siis pealkirjaga "Kannatus" raamat ei olnud küll tuttav, ei eesti ega inglise keeles. "Desperation" ei klappinud ka ajalises vaates, mis muidu oleks olnud midagigi sinna suunas. Tükk aega ikka nuputasin ilma Kingi bibliograafait avamata. Aga siis ajasin lõpuks ikka näpuga järge, vaatasin millal on "Salaaken, salaaed" ilmunud ja jõudsin raamatuni "Misery". Nojah. "Salaaken, salaaed" ilmumise ajaks polnud "Misery" veel eesti keeles ilmunud ning ei teatud nähtavasti, et see on peategelase nimi, mitte "kannatus". Aga see selleks.

Vägev raamat.

5/5

--------------

"Raamatukogupolitseinik" . Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Kui Haapsalus Samaaria misjonipoes jäi see eestikeelne raamatuke näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub, kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.

Kusjuures see raamat võiks staažikatele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.

Kusjuures lühiromaani alguses on ka juttu sellest, kuidas kirjanik sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.

Kui rääkida teemadest, mis kellelgi kirjanduses vastu hakkavad või lausa märksõnadest, mida sooviks enne lugemist teada, et saaks vajadusel kohe raamatu käest panna... see raamat on üldiselt selline pigem koomiline ja leebelt õudne, küll on aga üks väga räige stseen, mis oli ausalt üteldes enda jaoks äärmiselt üllatav. Üllatav siis selles mõttes, et pole Kingi tekstis kohanud lapse seksuaalset ärakasutamist. Ei pane seda autorile pahaks, kirjandus ongi peegel, millest maailm kogu oma ilus ja valus lugejale vastu peegeldab. Aga lihtsalt, et te teaksite.

Lugemist ei kahetse, aga on kahtlemata üks lahjemaid Kinge, mida lugenud olen.

2/5

-----------------

Raamatu võtab kokku "The Sun Dog" - "Päikesekoer" eesti keeli (kuigi nimi on mitmetahulisem, kuid selleks peab looga kursis olema). Siin on üheks n-ö peategelaseks Polaroid Sun 660 kaamera, mis teeb vähe veidraid fotosid. Teismeline Kevin saabki selle fotoka sünnipäevaks, rõõm jääb üürikeseks. Poiss viib kaamera parandusse ning siis hakkab lugu alles tegelikult lahti kerima.

Veel leiab siit loost vanamees Reginald Marion "Pop" Merrilli, keda kohtab põgusalt ka lühijutus "Laip" (eesti keeles ilmunud "Isemoodi aastaajad" kogumikus). Päikesekoera-lugu on üldse omamoodi mõtteline sild, siin on ka kaudseid seoseid "The Dark Half" and "Needful Things" romaanidega. Väga otsene viide on "Cujo" romaani sisule, seega kui "Cujo" on lugemata, siis tasub võtta see kõigepealt ette, seejärel siinne päikesekoer.

Eks see ikka õudus ole, küll leiab siin ka kamaluga taaskord võrratut väikelinnaelu, eriti noore pärispeategelase Kevini isa loost, kelle noorepõlveelu on tihedalt seotud vähe vanema härrasmehe Pop Merrilliga, kes pole täitsa Taruk, küll aga omab mitmeid tsutt sarnaseid ebameeldivaid jooni.

Kokkuvõtvalt: selline tore lugu. Eie ole sisuliselt midagi väga erilist, teatud mõttes harilik King, mis on tegelikult ikka päris hea ja mõnus lugeda.

3/5

--------------
Kui raamat kokku võtta: kaks ägedat lugu, üks lahja, üks korralik keskmik. Tuleb kokku selline "4", miinusega, Kõiki lugusid julgen soovitada peale "Raamatukogupolitseiniku", mis pole küll kõige kehvem King, see tiitel on jagatud "Elevation"-i ja "The Colorado Kid"-i vahel. Aga see on omaette teema.

----------------------

See ilmus ka Reaktoris: www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-stephen-king-four-past-midnight

Ühtegi selle seeria raamatut pole eesti keelde tõlgitud; eesti keeles võiks pealkiri olla otsetõlkes "Kaptenid ennekuulmatud". Ma pole küll kindel, kas siin ei ole mingeid lisakihte ning mida võib olla pealkirjaga mõeldud, kuna Captain Outrageous nimeline kunstnik on ka Ameerikas olnud.

Hap ja Leonard, kaks sõpra, eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpp. Kui muidu on raamatute tegevus olnud suuresti Texases, siis kuues raamat viib meid ühel hetkel Mehhikosse. Algus on küll sõprade kodukandis, raamatu alguseks on nad jõudnud tööle kanade tapamajja turvameesteks. St isegi mitte tapamajja, tegu on pigem suure tehasega, kus ühest otsast lähevad linnud sisse ja teiselt poolt tulevad nad kenasti külmutatuna ja pakituna välja. Töö ei murra konti, eriti kui Hap mõtleb eelmisele tööle, kus ta oli tissibaaris väljaviskajaks, kus lõpuks oli tal tahtmine kõik need naised õrnalt riidesse aidata ning vaikselt kogu sellest värgist eemalduda.

Igaljuhul. Nagu ma olen miljard korda juba ütelnud - hea raamatu tunneb ära sellest, kui juba esimesest lausest, lõigust, leheküljest ta imeb endasse. Eks ma olen Lansdale'i juba viis raamatut alla ära lugenud, kõik eelmised on olnud vägevad - aga ikkagi ei väsi ta mind üllatamast. See karune tegevus, meeste omavaheline lõõp, kus Leonard kirjeldab, miks ta praeguse boyfriendi kaheksatolline riist on mõnus ning kuidas Hapi jaoks on suured rinnad naise juures olulisemad, kui ta julgeb endale tunnistada. See kõlab ühtepidi nagu lihtsa ja labase raamatuna, no äkki on ka? Ei tea, mind sellised hinnangud väga ei huvita. Minu arvates on H&L lood elust enesest, autor ei seo tegelaste suid kinni ega pane rääkima peenes kõrgklassi keeles. Oh ei, täpselt nii inimesed omavahel räägivad vahel. Naised teavad ju hästi, millest nemad omavahel sookaaslastega räägivad ja mis toonil, millise detailsusega. Siin raamatus saab piiluda teatud nurga alt meeste peadesse. Ütleks lausa, et tegu on peene süvapsühholoogilise romaaniga, eksole.

Hea küll, nali naljaks. Aga jah, meie ennekuulmatute kaptenite raamat on hoogne lugu, mille algus on juba lummav. Põhimõtteliselt lükkab kogu loo käima see, et Hap päästab ühe tüdruku vägistaja käest; see peatükk on muide täiesti vaimustav vägivallajada, kuidas üks julmalt tongis mehepoeg on nii väge täis, et Hap peab teda tükk aega rahustama, vahepeal ka tüübiga asfalti puhtaks lükates... Lansdale oskab muide väga mõnusalt kakelunge kirja panna. Igaljuhul tüdruk on väga tänulik, samuti on tänulik ta isa ning tänutäheks saab Hap sada tuhat dollarit. Selle eest viib ta sõber Leonardi kruiisile, teel on aga sekeldusi ning mehed avastavad end ühel hetkel Mehhikos. No hästi lühidalt ja põgusalt hakkab siis raamat niimoodi peale, sest ega edasi juhtub ja juhtub veel... midagi.

See pole žanrikrimi, küll on aga ühel hetkel siin olemas kõik vajalikud elemendid (kuritegu, uurijad, uurimine jne.), seega julgen soovitada ka krimihuvilistele. Lansdale stiil on toores ja tume, samas see pole ka põhjamaine karm krimka - kuigi kahtlemata see raamat on ka... sarnane. Aga kui põhjamaade autorid oskavad kuidagi eriti häirivalt masendavalt ja rusuvalt kirjutada, siis Lansdale puhul on tihti mängus torkiv huumor, mis muudab kogu loo natuke teistsuguseks. Ning üldse on palav Texas ja Mehhiko juba keskkonnana teistsugused.

Eks muidugi võiks hakata Hapi ja Leonardi lugusid esimesest raamatust peale - nad kõik on ka üksinda loetavad, aga kui järjest minna, siis on see üks pikk huvitav lugu meestest, kes üksi võttes polegi kõige hullemad, kokku saades aga hakkab veidraid asju juhtuma, satutakse pidevalt paraja supi sisse, omamoodi folie à deux.

Miinuspoolele jääb mu silmis seekord see, et raamat on ühel hetkel sarnane eelmise raamatuga, kasutab sarnaseid võtteid, pannes tegevuse teise keskkonda. See pole halb, aga puudu on varasem võlu ja uudsus. Mitte, et ükski H&L lugu oleks väga orignaalne, oh ei. Aga selline sarjasisene taaskasutus kiskus tsutt igavaks.

Lühidalt: järjekordne mõnus sõbraromaan. Mul on hea meel, et Lansdale on neid päris palju kirjutanud (juba romaane on tükki kolmteist hetkel, lisaks peoga jutte ja -kogusid). Samas nüüd mõnda aega pean selle autoriga vahet ka (mis on mugav vabandus, kuna ega teda mul hetkel riiulist pole võtta ka).

Raske jälle rääkida asjast, mida kõik ju niikuinii teavad. Heavy metal bänd King Diamondi üks klassikalisi albumeid "Abigail" (ilmus aastal 1987) on pandud koomiksivormi, ootasin seda ikka päris kaua. Sest välja hõigati see juba eelmise aasta kevadel, tellida sai sügisest ning teadmata põhjusel tõi postikana seda Ameerikast Euroopasse kohale mitu kuud. Kaua oodatud kaunikene.

Hea küll, eks ma natuke nokin niisama. Eks need, kes metalimaailma on omal ajal nuusutanud, on kindlasti tolle taani päritolu pundiga kursis. Samuti kui ajakiri Mardus kunagi ilmus, siis seal oli selle seltskonna "Them" laulusõnad ära tõlgitud ühes numbris, väga peen. Seega on ka Eesti vanemad ulmehuvilised selle šokirokkariga kursis. On ju King Diamondi näomaalingud üks osa bändi ümbritsevast lummavast esteetikast, lisaks tihtipeale väga eklektilised lood. Loomulikult King Diamondi enda hääl, mis on meeletu ulatusega, hõlmab neli oktaavi: on falsetti, "tavalist" laulmist ja erinevat kõrihäälset "värki". Kui keegi tahab ise kõrva peale visata, siis "Abigaili" albumil "The Family Ghost" on üks paras vokaalide popurrii.

King Diamond on nii ansambli kui ka juhtfiguuri nimi, nende albumid on enamasti olnud kontseptuaalsed, laulud moodustavad plaadil terviku, kuulajale räägitakse üks huvitav lugu. Üldistades on King Diamondi temaatika õudus, näiteks "Them" räägib kusagilt "asutusest" tagasitulnud vanaemast, kellel on seos vaimumaailmaga ning kes joob hea meelega teed verega. "House Of God" põhineb osaliselt Rennes-le-Château legendil, album räägib loo sellest, kuidas Jeesus Kristus peale ristilöömist tegelikult veeti-viidi Lõuna-Prantsusmaale, kus ta elas edasi hoopis omamoodi elu. "Voodoo"... noh, siin on juba pealkirjast aru saada, ms teemad on jutuks.

Aga et siis "Abigail"... Abigail on naisenimi. Album räägib loo sellest, kuidas aastal 1845 Miriam Natias ja Jonathan La'Fey lähevad Jonathani päritud mõisasse. Teel takistavad neid seitse ratsanikku, kes hoiatavad, et paar häärberisse ei läheks, sest muidu "saab 18'st 9" (mis on selle veidra väljendi taga peidus, see selgub albumi lahtirulludes). Mõisas kohtub Jonathan esimesel ööl krahv de La'Fey'ga, ühe ammusurnud esivanemaga, kes näitab surnud vastsündinud tüdrukut nimega Abigail ning mainib, et kunagi ammu jubeda otsa leidnud Abigail tahab tegelikult ellu tagasi ärgata ning see juhtub läbi Miriami (kes muide pole võimeline lapsi saama). Abigail oli paras koletis, aastal 1777, seitsmendal juulil hoitigi ära ta sünd väga võikal moel. Aga nüüd kogub ta jõudu... no umbes selline lugu, siin on veel detaile ning ega ma rääkisin ainult natuke otsast midagi ära.

Päris jälk ja hirmus lugu, King Diamond ongi õõvalugude peale mihkel, üks album jubedam kui teine. Koomiks räägibki siis üldistatuna sama loo - aga märksa põhjalikumalt! Koomiksi loomisesse kaasati ka härra King Diamond isiklikult, siin ongi väga mõnus jälgida, et kuidas albumil olevat stoorit on kõvasti rikastatud. Siin on loodud Jonathanile ja Miriamile rohkem tausta, kui album hakkab peale sellega, kuidas nad juba mõisa suunas sõidavad, siis koomiksis on algus üldsegi Londonis, on juttu Jonathani eelmisest suhtest, mis annab väga mõnusa lisanüansi kogu loole. Pagana mõnus on lugeda sellist pikemat ja visualiseeritud lugu, kus kogu aeg on igalpool kasutatud ära algseid laulutekste ning lisatud juurde veel kihte. Eks see on kokkuvõttes ikkagi koomiks - aga teate, väga hästi loodud.

Miinuspoolel tooksin välja seda, et kohati on pildid kuidagi veidralt katki murtud, st jäävad lehekülgede vahele. Lisaks oli veel mõningaid pisivigu. Kokkuvõttes aga jäin väga rahule, koomiks ongi väga hea viis anda praeguseks 35 aastat vanale rockiklassikale värske hingamine. Soovitan soojalt pilk peale visata, kui King Diamond huvi pakub. Ilma albumit kuulamata... ma ei usu, et siis see vihik nii huvitav on. Oluline on ikkagi see, kuidas on visuaalis siin ja seal näha albumi esteetikat, kuidas lüürika igaltpoolt läbi kumab ning kokkuvõttes saab sellesama jubediku uuesti läbi elada. Hurmav!

Viies raamat Hap ja Leonardi seerias. Stiililt on tegu Ameerika lõunaosariikide (Texas) karmi kriminaalse looga (aga mitte stiilipuhta krimkaga), mis toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Hap ja Leonard on peategelased, eluaegsed sõbrad, kes erinevad nii ellusuhtumise, nahavärvi kui seksuaalsete eelistuste poolest, kuid ükski neist erisustest ei takista koos läbi elu rühkimast ning raskustega koos rinda pistmast.

Raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Kui oleks, siis võiks pealkirjaks olla "Mürgel" (või "Tramburai", "Kärts ja mürts").

Seekord keerleb tegevus Hapi sõbranna Brett Sawyeri tütre Tillie ümber, kes on läinud kõverale teele ning teenib raha oma keha müümisega. Kui Tillie tahab kuulu järgi sellest maailmast eemalduda, siis on ta sutenööril olukorrast teine nägemus. Seega sõbrad ning Brett võtavadki asja käsile, soojenduseks hangitakse hunnik ebaseaduslikke tulirelvi (mis pole arvel, mille seerianumbrid on maha viilitud) ning minnakse omal käel õigust mõistma. Siin on palju vaimustavaid olukordi ja räpaseid tüüpe, nii vaimselt kui otseses mõttes. Üks ägedamaid stseene ongi lõbumaja baari-osas, kus kolmik paraja segaduse korraldab, nii mõnedki ninad kukla taha keerab ja ühe jäseme kehast lahutab.

Lisaks sellele, et Lansdale oskab pagana hästi kirjeldada kõrtsikaklust, on tal võluv oskus detailidele ja keskkonnale tähelepanu pöörata. Kuidas ikka kohalik vanapapi sülgab süljetopsi nii, et seal suitsukonil kõõluv-ulpiv kärbes lendu tõuseb. Kuidas endine kurikael, praegune jumalasulane peab pärapõrgus lagunevat kirikut ning teenib raha veidra masinaga maa seest rohtlahaukureid (preeriakoerad, need suslikute ja ümisejate moodi elukad) välja sikutades ning elukaid jaapanlastele müües. Mul on pagana kahju, et seda sarja pole eesti keelde tõlgitud, ega ka autorit eriti siinkandis tunta. Sest selline tumedatooniline higi- ja püssirohuhaisuline maailm on äärmiselt, äärmiselt lummav. Eks suurem osa maailmast nende kaante vahel on meeste nägu, on ju peategelased ka mehed - samas on siin Brett, kes võitleb oma lapse eest... Brett, kelle moodi ilmselt nii mõnigi naine olla tahaks.

Kirjutasin ühtepidi justkui üsna palju sisust - samas ega sisu pole siin mu hinnangul ka väga oluline. Loomulikult on siin lugu, seda on mõnus jälgida - aga ega see midagi hullult uut või erilist pole. Mis pole mu hinnangul aga ka oluline, tähtis on hoopis jutustamisviis, finessid siin ja seal, hõrgud nüansid. Kogu raamatu saaks kokku võtta lühidalt - keegi on hädas ning keegid lähevad teda päästma. Kõik. Siin pole pikki taustalugusid, kõrvaltegelaste lellepoegade biograafiaid või tinaseid heietusi. Ei. See on mõnnamõnus kiire lugemine, mis on hästi kirja pandud ja ludinal loetav. Mida sa hing enamat ikka oskad tahta?

Kenad kõvad kaaned, ümbrispaber ja pea 200 lehekülge - tegelikult on see suure fondiga, peatükkideks aetud, laiade leheservade ning illustratsioonidega lühijutt. King ise ütleb, et tal oli idee, aga polnud õrna aimu ka, kuhu see viia. Siis aga sattus ta Richard Chizmariga suhtlema, põrgatasid algul ideed, siis lugu edasi-tagasi ning tulemus läks ühel hetkel kaante vahele.

Gwendy Peterson on kaheteistaastane kaaluprobleemi käes vaevlev tüdruk. Et järgmiseks aastaks end vormis saada, siis kõnnib ta Castle Rock linnakeses Castle View suunas üles-alla. Töö kannab vaikselt vilja, kuna nüüd näeb ta juba oma varbaid. Ühel hetkel kohtub ta omapärase musta kandva meessoost võõraga, Richard Farris nimeks, kes kingib tüdrukule salapärase karbi ning räägib juurde põneva taustaloo ja hämarad kasutusnipid. Edasine on juba "tavaline" King, igatepidi heas mõttes. Ei ole midagi hullult erilist, ma oleks küll arvanud, et pigem võiks olla see lugu jutukogus. Aga noh, maitse asi.

Mulle meenutas mees mustas kaupmees Gaunti Kingi raamatust "Vajalikud asjad" ("Needful Things"), kus inimesed said Gauntilt hädavajalikke nipsasjakesi ning läksid samal ajal asjadekirest ogaraks. Teisalt paistavad vähemalt mu silmis Randall Flaggi ("Tumeda torni" sarja "paha" tegelane) kõrvad igaltpoolt Kingi raamatutest välja, äkki ka siin? Kuigi tuleb nentida, et Farrisel on jooni, mida Gauntil/Flaggil pole, saa nüüd aru.

Kokkuvõtvalt: tasus lugeda. Ka "tavaline" King on tegelikult tipp-topp universaalsel skaalal.