"Raw Silk" (eestikeeli "Toorsiid") peaks olema autori debüüt aastast 1999. Tõsi, aastal 2016 ilmunud versioon, mida ka mina lugesin, on laiendatud versioon ning sisaldab palju BDSM elemente. Lisabet Sarai on väga viljakas kirjanik, ma ei oskagi ütelda, palju ta kirjutanud on, aga vist pigem kahekohalise arvu romaane. Mitte kolmekohalise. Aga kindel ei ole, kodulehel läks silme eest kirjuks.

Kui hästi põgusalt puudutada raamatu sisu, siis peategelaseks on noor naine Katherine O'Neill, tarkvaraisener, kes läheb Taimaale tööle. Kodumaa lennujaamas kargutab teda mitmeaastane suhe David, võõral maal leiab ka Kate kiirelt uusi tutvuseid, kellega peale põgusat (ning ma räägin siin minutitest, pikimal juhul paarist tunnist) tutvust vahekorda asub. Siin on mehi ja naisi, Kate lambis põleb igasugune õli, ka teised osalised on väga vabameelsed. Erinevad seksseiklused on vaheldusrikkad; on halle varjundeid, kõik augud lähevad käiku ning minu jaoks kõige äärmuslikumal puhul määritakse vürtse sinna, kuhu minu arusaamist mööda pole neid küll vaja ning seejärel läheb rautamine edasi nii et on valus, kuum ja mõnus samaaegselt. Noh.... ma nüüd ei tea. Aga eks iga kokk käsitleb maitseaineid erinevalt, tai köök ongi siinkandi inimestele alguses harjumatu. Kate sulandub võõrasse kultuuri kiirelt ning pärismaailma hädad teda ei puuduta. Teate küll - menstruatsioon, turvaseks, rasedus, suguhaigused... siin raamatus sedasorti "asju" pole. Küll on aga igasuguseid muid põnevaid seiku, üks meeldejäävamaid oli mangoga seotud.

Ilmselt olete aru saanud, et see on üsna selge ja sirge põrutamisraamat, pole siin midagi häbeneda. Kusjuures lugedes oli mul pidevalt tunne, et autor on ilmselt mees. Sest see raamat on sisuliselt 70nendate pornofilm, mis on oma olemuses toodud kaasaega ning esitatud romaani kujul. Paarikümneleheküljelised peatükid, kus natuke aega keritakse mingit muud teemat, aga me kõik teame, mis saab edasi - ning "seda" on ikka pikalt ja põhjalikult, lehekülgede kaupa. Lisabet Sarai oskas mind küll üllatada... st kuidas ma nüüd ütlen, ega otseselt isegi ei üllatanud, lihtsalt, et ta meetoditevalik ning lai ampluaa tegevuskohtadest ja tegevustest oli kohati parajalt põrutav (heh-heh, ta ütles "põrutav"). Kunagi "Maajad" või ehk pigem "Sexeri" tüüpi ajakirjad olid sarnaseid lühijutte täis, Lisabet Sarai raamat on sarnane värk pikemal kujul, romaanina.

Sisu on pigem lihtsake ja kriitiliselt võttes on tegelased mõnevõrra kahemõõtmelised. Samas Kate pole ka täitsa mustvalge inimene, on ka temal omad kõhklused. Pealegi see, et inimesel seksuaalne energia üle ääre keeb, pole ju halb, vastupidi. Küll aga ei tasu ilmselgelt kõike siin raamatus võtta tõe pähe ja minna uisapäisa järgi proovima. Kui aga soovi on, miks ka mitte. Elu ei pea olema üheülbaline, seks ei pea olema misjonäris ja rangelt soo jätkamise eesmärgil. Elämä on laiffi.

Kui ma meenutan hiljuti loetud Louise Perry seksuaalrevolutsiooniraamatut ("The Case Against the Sexual Revolution: A New Guide to Sex in the 21st Century"), siis tekib küsimus, et mida head sedasorti raamatud, nagu Sarai oma, maailmale annavad? Samas ma ütleks, et maailm ongi kirju ning raamat väljamõeldisena on vast üsna ohutu kraam, ei ole ju siin kannatanut ega ärakasutamist, versus pärismaailmainimestega vändatud pornofilmid. Aga natuke pani mõtlema küll eetilises plaanis, eriti kuna turvaseks nende kaante vahele küll ei olnud jõudnud. Samas kuna lugesin raamatu läbi, siis ilmselgelt mul moraalseid kõhklusi eriti polnud. Küll vahepeal muigasin, et kui ma loeksin bussis "Maajat", siis oleksin pervert. Kui loen näiteks kõnealust raamatut, siis olen intelligentne inimene. Sest see, kes loeb raamatuid, on ju intelligentne inimene. Oh jah.

Kui korra mõtelda erootilise kirjanduse peale, siis ega suurem osa sellest ongi nõrgake. Emma Deani "Spotted Her First" mulle pigem meeldis, kuna see mõjus meeldivalt. Poppy Z. Brite "Exquisite Corpse" pole rangelt võttes (minu arvates) erootiline kirjandus, pigem on see väga naturaalne lugu, kus oma oluline osa on ka sugulisel läbikäimisel. Pigem on nii, et leiab erootilisi kohti muust kirjanduses, näiteks John Grishami "Vihmameistris" on mitu imeilusat stseeni. Või siis pole ma nende õigete peale veel sattunud.

Kokkuvõtvalt: sain mis tahtsin. Lihtne, sirgjooneline, kerge lugemine, kus sügavat sisu pole mõtet otsida. Kes soovib saada erootilist... või pornograafilist romaani, siis palun, Lisabet Sarai looming on just õige suund, mille suunas piiluda.

P.S. Lõpp, viimane veerand, oli turbojabur. Raamatu eesmine osa jättis meeldivama mulje.