Mingil hetkel proovisin lugeda üht, teist ja kolmandat raamatut - ükski ei haakinud, istunud, meeldinud. Seega pöördusin klassika juurde, King on mul olnud selline kindla peale minek üldiselt, ta stiil istub mulle. Võtsin seekord ette ühe raamatu, mis stiililt psühholoogiline romaan. Kuna raamatu on kirjutanud Stephen King, siis räägitakse loomulikult psühholoogilisest õudusest. Aga see selleks, vahet pole mis värvi kassi silmad on, peaaasi, et hiiri püüab.

"Gerald's Game", eesti keeles "Geraldi mäng" - lugesin inglise keeles, eesti keeles pole ilmunud. Aga võiks. . Raamat ilmus 1992., samal aastal ilmus Kingilt ka "Dolores Claiborne", mis oli tolle aasta enimmüüdud raamat Ameerikas. Mitte enimmüüdud Kingi raamat või enimmüüdud õudus - ei, enimmüüdud raamat, üldse. Geraldi mäng on teatud mõttes Dolores Claiborne vaimne sugulane, mõlema puhul on üks oluline joon päikesevarjutus ning peategelase juhtumised sel ajal. Samas see seos on hästi kaudne - aga huvitav mõtelda ikkagi.

Raamatu järgi on aastal 2017 tehtud samanimeline film, mida kriitikud armastavad. Meeldis ka mulle väga, hoolimata mõnes pisiveast. Ega ma filmi enam väga täpselt mäletagi, seega raamatut lugema hakates olin üsna tabula rasa. Reklaamirulli vaadates jäi silma, et mõned detailid on kindlasti erinevad. Ega tükk aega arvatigi, et raamatut polegi võimalik ekraanile viia... noh, Mike Flanagan arvas teisiti. Ta on Kingi veel ekraniseerinud, "Doctor Sleep" siis.

Kui veel hetkeks filmimaailma puudutada, siis "Geraldi mäng" on filmidest "Sae" ja muude suletud ruumi teoste moodi. Või Kingi enda raamatutest on "Cujo" natuke sarnane teatud detailide poolest, on mõlemas näiteks koer, kes peavalu tekitab.

Sama suletud ruumi jutt käib ka raamatu kohta, on ju võimalik raamatut üsna lihtsalt kokku võtta. Naine ja mees, Jessie ning Gerald lähevad idüllilisse maakohta, kaasas palju (seksuaalset) pinget ning käerauad. Suurte inimeste mäng viib aga kiirelt selleni, et Jessie jääb üksi, poolpaljana ning voodi külge aheldatuna lõksus. Hästi üldistatuna täpselt nii ongi, sest selle raamatu aktiivne tegevus on ühtepidi ühes ruumis, teistpidi....

... leiab suurem osa raamatus olevast aset Jessie peas (mis on ka "Dolores Claiborne" moodi). Kuna Jessile on palju aega ning liikumisvõimalused on üsna piiratud, siis aja jooksul hiilivad ligi minevikudeemonid, naisele hakkab meenuma, mis on elus toimunud ning tegelasi ilmub järjest juurde, kes nurgast, kes välisuksest, kes voodi alt. Minu jaoks oli ikka vägagi muljetavaldav, kuidas King oskab inimhinge sügavustesse pugeda, raputab sealt korralikult sappi ja soppa välja, seob kokku lapsepõlve ja tänapäeva, näitab, kuidas minevikuvaevad meid vormivad. Millistel alustel me valime omale elukaaslaseid ning kuidas kõnnime elus edasi, ämbrikolin seljataga.

Selle raamatu stiil ja olemus on sellised, mis ilmselgelt ei ole igaühele. Kohati võib King meenutada Balzaci, kuna osad sündmused on kirja pandud väga detailset, sammhaaval ning luubiga uurides. Minu jaoks oli see vägagi põnev, kuna oli ikka ja jälle küsimus "noh, noh, mis nüüd siis saab?!" Äraspidisel moel on see raamat kohati lisaks muudele žanritele ka põnevusromaan, kus põnevus ei ole tingimata klassikaline püssirohuhõnguline tagaajamine või autode üle katuse keeramine, ehk siis hoopis kurjamite jälitamine. Ei, kogu action toimub siin väga suures osas väga piiratud pinnal ning ühe inimese peas. Ning teate, kui köitev ja paeluv see on... kui huvitavalt saab kirjutada näiteks veeklaasi liikumisest.

Õudust, õudust on siin ka. Kas ka kummitusi või kolle... noh, oleneb. Õudus on siin kõige rohkem ikka kahe kõrva vahel, sügavale möödanikku maetud ning ammu ära unustatud. Või kas on ikka ära unustatud? Sest kui ikka karm reaalsus tuleb ja labidaga algul uimaseks lööb, siis varsti hakkab ilusa pealispinna alt mahasurutud õõva ja kurbi mälestusi pinnale ujuma. Kohati kisub "Geraldi mäng" ikka kohe erakordselt võikaks, õuduseks, mis pole reserveeritud raamatukaante vahele vaid mida me loeme ikka ja jälle meediast. King kasutab praegu küll ilukirjandusprismat, kergelt garneerib seda oma leivanumbriga, kuid tegelikult see see raamat häirivalt usutav ja päriseluline. Ma ise pole küll raamatute sildistaja, aga õrnema hingega lugeja jaoks on need lapsepõlve süütud mängud puhuti verdtarretavad.

Mida rohkem ma Kingi loen, seda rohkem satun ma tal raamatute otsa, kus leiab ta leivanumbrit, õudust mingil määral, ikka - aga veel enam on inimhingeinseneeriat. Tegelikult on tal ikka palju raamatuid, mida kahjuks pole eesti keelde tõlgitud ning mida ilmselt eesti lugeja ehk ei oskagi oodata. Näiteks imeilus armastuslugu "11/22/63" või naise elust eelmise sajandi teisel ja kolmandal veerandil rääkiv "Dolores Claiborne". "Blaze", vaimse puudega mehekolakast. Või kasvõi "Mobla", kus zombieloo all voolab tegelikult imekaunis lugu isaarmastusest.

"Geraldi mäng" on Kingi sellest loomeperioodist, kus ta hakkas järjest rohkem kirjutama erinevatel teemadel, jäädes oma liistudele endiselt truuks. Kui ta varasemad raamatud olid rohkem õuduse poole kaldu, siis üheksakümnendate kandist (isegi kaheksakümnendate lõpust) kirjanikuhärra loomest järjest rohkem psühholoogilisi noote. Eks oli ka varem, juba "Hiilgus" (Kingi nime alt kolmas romaan) näitas, et King oskab kenasti karaktereid välja joonistada, raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui pereliikmete silmade. Aga just sealt "Misery" kandist (ilmunud 1987) on tunda, et autor on... ma ei taha isegi ütelda, et täiskasvanuks saanud, aga ikka järjest rohkem kogenenud ja küpsenud.

Kokkuvõtvalt: taaskord suurepärane raamat Kingilt. Mu erapooliklikkuses pole põhjust kahelda, kuid no ta sunnik oskab hästi kirjutada, antud juhul sõna otses mõttes ronib karakterite ja lugeja pähe, kus ajusagarate vahel ringi tuulab ja peitu surutud rääma suure labidaga välja roogib. See on kokkuvõttes ikka väga muljetavaldav ja jube.
----------------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 50 raamatut, 09.12.2022 seisuga on Kingil neid kokku umbes 80.
Ülevaate väljakutsest leiab siit: docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing