"Sin City" patulinna filmi teavad ilmselt paljud, selle aluseks on samanimeline koomiksimaailm. Kuna mul õnnestus hiljuti soore lombi taga käia, siis sattusin mööda San Franciscot lonkides koomiksipoodi, milles siis jäi kõnealune vihik näppu. Tagantjärele mõteldes oleksin pidanud midagi eriti obskuurset ka veel kaasa haarama aga noh, midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.

Stiililt on film ja koomiks parajalt sarnased. Kuna ma nägin filmi, isegi filme, on ju neid kaks tükki tehtud, enne, siis oli koomiks mingis mõttes üllatusvaene. Siin on korruptsiooni all ägav linn, mida valitsevad äraostetud poliitikud ja räpased usuliidrid, kus elu ei maksa sentigi ning õigust mõistetakse rusika ning püstoliga. Suured sigarid, viski - korralik noir. Selle sees areneb kriminaalne lugu, kus mehemürakas Marv hakkab üheööarmastuse mõrva uurima ning harutab lahti korraliku ussipesa. Kõik see on väga sünge ja nukker, raamatu mustvalge lohutu pildikeel loob veel eraldi masendava meeleolu. Kusjuures kui filmides on kasutatud ka värve, siis vähemalt "Raske hüvastijätt" oli ikka väga mustvalge. Tea, kas sarja teistes vihikutes on ka värve?

Koomiksis on vahepeal üks stseen, kus on Heads On The Wall, seina peal on inimtopised. Ansamblil King Diamond on samanimeline laul sarnase temaatikaga, mis ilmus 5 aastat peale koomiksit albumil "The Graveyard". Ilmselgelt selline nüanss pole midagi uut, huvitav oli seoseid oma peas luua.

"Sin City" maailmas on kokku kolmteist pikemat lugu, mida nimetatakse lõngadeks, vesteteks. "The Hard Goodbye" on neist esimene, mille Marv ka hiljem lugejatega kohtub.

Kokkuvõtvalt: Ega siit hullult sügavat sisu pole mõtet otsida, minu jaoks on koomiks (kõik, mitte ainult see siin) per se filmimaailma versioon stoppkaadritena, mis ongi meediumina omade piirangutega. Väga huvitav oli tutvuda väga sümpaatsete filmide algmaterjaliga, ei kahetse seda ostu hetkekski.