Viies raamat Hap ja Leonardi seerias. Stiililt on tegu Ameerika lõunaosariikide (Texas) karmi kriminaalse looga (aga mitte stiilipuhta krimkaga), mis toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Hap ja Leonard on peategelased, eluaegsed sõbrad, kes erinevad nii ellusuhtumise, nahavärvi kui seksuaalsete eelistuste poolest, kuid ükski neist erisustest ei takista koos läbi elu rühkimast ning raskustega koos rinda pistmast.

Raamatut pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Kui oleks, siis võiks pealkirjaks olla "Mürgel" (või "Tramburai", "Kärts ja mürts").

Seekord keerleb tegevus Hapi sõbranna Brett Sawyeri tütre Tillie ümber, kes on läinud kõverale teele ning teenib raha oma keha müümisega. Kui Tillie tahab kuulu järgi sellest maailmast eemalduda, siis on ta sutenööril olukorrast teine nägemus. Seega sõbrad ning Brett võtavadki asja käsile, soojenduseks hangitakse hunnik ebaseaduslikke tulirelvi (mis pole arvel, mille seerianumbrid on maha viilitud) ning minnakse omal käel õigust mõistma. Siin on palju vaimustavaid olukordi ja räpaseid tüüpe, nii vaimselt kui otseses mõttes. Üks ägedamaid stseene ongi lõbumaja baari-osas, kus kolmik paraja segaduse korraldab, nii mõnedki ninad kukla taha keerab ja ühe jäseme kehast lahutab.

Lisaks sellele, et Lansdale oskab pagana hästi kirjeldada kõrtsikaklust, on tal võluv oskus detailidele ja keskkonnale tähelepanu pöörata. Kuidas ikka kohalik vanapapi sülgab süljetopsi nii, et seal suitsukonil kõõluv-ulpiv kärbes lendu tõuseb. Kuidas endine kurikael, praegune jumalasulane peab pärapõrgus lagunevat kirikut ning teenib raha veidra masinaga maa seest rohtlahaukureid (preeriakoerad, need suslikute ja ümisejate moodi elukad) välja sikutades ning elukaid jaapanlastele müües. Mul on pagana kahju, et seda sarja pole eesti keelde tõlgitud, ega ka autorit eriti siinkandis tunta. Sest selline tumedatooniline higi- ja püssirohuhaisuline maailm on äärmiselt, äärmiselt lummav. Eks suurem osa maailmast nende kaante vahel on meeste nägu, on ju peategelased ka mehed - samas on siin Brett, kes võitleb oma lapse eest... Brett, kelle moodi ilmselt nii mõnigi naine olla tahaks.

Kirjutasin ühtepidi justkui üsna palju sisust - samas ega sisu pole siin mu hinnangul ka väga oluline. Loomulikult on siin lugu, seda on mõnus jälgida - aga ega see midagi hullult uut või erilist pole. Mis pole mu hinnangul aga ka oluline, tähtis on hoopis jutustamisviis, finessid siin ja seal, hõrgud nüansid. Kogu raamatu saaks kokku võtta lühidalt - keegi on hädas ning keegid lähevad teda päästma. Kõik. Siin pole pikki taustalugusid, kõrvaltegelaste lellepoegade biograafiaid või tinaseid heietusi. Ei. See on mõnnamõnus kiire lugemine, mis on hästi kirja pandud ja ludinal loetav. Mida sa hing enamat ikka oskad tahta?