User Profile

See ilmus ka Algernonis - algernon.ee/node/1230

See on mu teine Poppy Z. Brite, esimene oli "Exquisite Corpse". "Lost Souls", eestikeeli "Kadunud hinged", on žanri poolest õudus. See siin pole aga mingi "lihtne" õudus - aga ärme tõtta ette. Eesti keelde seda tõlgitud pole. Veel. Iseasi, kas üldse tõlgitakse, sest... aga taas, ei tõtta ette.

Poppy Z. Brite nime taga on Billy Martin, sündinud Melissa Ann Brite'na. Nagu ta ise ütleb, siis on ta naise kehasse sündinud gaymees. Sellest tulenevalt on ka kirjaniku raamatutes väga palju tegelasi kas homod, transsoolised või muul põhjusel enda soolist identiteeti otsivad inimesed.

Brite alustas kirjanikukarjääri õuduskirjanikuna. Esikromaan "Lost Souls" siin sisaldab vampiire, järgmine ("Drawing Blood") on kummitavast majast, "Exquisite Corpse" rääkis (osaliselt) sarimõrtsukatest, seega läheb terrori ehk siis ulmevaba hirmukirjanduse alla. 2000 kandis sattus Brite loomingulisse kriisi, ühel hetkel muutis temaatikat ja liikus õudsamatest voolustest tumedama komöödia valda, täpsemalt siis koosneb "Liquor" raamatuseeria neljast raamatust, mis räägivad New Orleans'is elavatest restorani pidavast kahest kokast. 2010 - 2017 võttis ta kirjutamisest pausi, aastal 2010 andis teada enda erruminekust, kuid 2017 avas Patreoni konto ning 2018 aastast on olnud juttu Stephen Kingi loomingust rääkiva raamatu ("Water If God Wills It: Religion and Spirituality In The Work of Stephen King") kirjutamisest, millest mõni peatükk on ka netis loetav. Nüüdseks on aga tükk aega vaikus eetris, ei teagi, mis kirjanikul plaanis on.

Kui lihtsustada, siis kadunud hingede raamat on tõepoolest vampiiridest. Brite kirjutas selle üsna noorena, seega taustal oli ta sees mäslev segadus, mille ta valas õudusulme vormi. Raamatu nimi viitab nii kadunud hingedele kui kahe tegelase, Steve ja Ghosti, bändile nimega Lost Souls?. Raamatu tegelased kannavad musta, kasutavad musta küünelakki, on needistatud ning depressiivse olemusega - kuigi Brite sõna "gooti" nende puhul ei kasutata (kuigi ühes stseenis on juttu, et klubi seinal olid gooti stiilis kirjad), on tegelased selgelt gootid, samuti on raamat ise vastavas skeenes samal põhjusel au sees. Rääkimata muusikamaitsest, kus kuulatakse Bauhausi või siis lipsab raamatust läbi väljend "children of the night, what sweet music they make", mis on algselt pärit 1931 aasta filmist "Dracula", kus Bela Lugosi niimoodi ütleb. Filmis pole selles tsitaadis küll sõna "sweet", aga las see detail olla.

Siin raamatus on ehk liigagi palju tegelasi, vampiire ja inimesi, noori ja vanu. Ükski tegelane väga armsaks ei saa, samas eks nad ongi kõik siin katkised ja omade muredega. Üheks läbivaks teemaks on seksuaalsus, ega kokkuvõttes alati ei saagi aru, kes või mis nüüd tegelastele meeldib, kuna siin on elavaid ja vampiire, homosid, hetereoid ja bisid läbisegi. Pigem ei olegi sool tegelaste jaoks tähtsust, kirg ei vaata püksi ega isikukoodi esimest numbrit. Teisalt pole "Lost Souls" ka nii tugevalt seksiga vürtsitatud kui eelmainitud "Exquisite Corpse", kus pikimad lembestseenid kulgesid üle kuue lehekülje. Muigamisi võiks ütelda, et siinne Brite sobib nendele, kes tahavad Stephanie Meyeri juurest mitu kraadi krehvtisemaks minna.

Ma ei ole sisust eriti rääkinudki. Seda ka teatud mõttes põhjusega, kuna raamat ongi kadunud hingedest, kes läbi aja liiguvad. See pole ka uina-muina, ma lihtsalt ei soovi väga detaili minna, kuna ega siin raamatus otseselt midagi eripärast ja põrutavalt uut pole, lihtsalt mitu lugu, mis on omavahel seotud üle rasside ning aastakümnete. Isegi põrutamist on pigem vähe - kui ikka edaspidi lükkab Brite mõnes raamatus lapatsi põhja, siis siin on suguline läbikäimine pidevalt olemas, aga pigem mõnelauseline, vahel reljeefse väljendusviisiga, kuid suurem osa jääb ikkagi lugeja ettekujutusse ja fantaasiasse. Minule mõjus see kõik üsna rusuvalt, räpane ja vastik raamat. Natuke meenutas ammust aega sajandivahetuse kandis, kui vaatasin üsna järjest ära õudusfilme, mis olid ka üsna haisvad ja roojased. "Nekromantik", "Tetsuo", "Cannibal Holocaust", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" kui mõnda mainida.

See ei tähenda, et raamat oleks tingimata halb. Oh ei, see, et raamat suudab mus tekitada üsna tugeva tunde, antud juhul siis ebameeldiva ja häiriva, on tegelikult kummardus autori suunas. Eks see lugu on sellises lollakas kategoorias mu jaoks, et korra võis lugeda, oli tore... st rõlge ja rüve, aga ei usu, et rohkem tahan. Isegi mitte tekkinud vastikustunde pärast, pigem see pajatus polnud midagi eriti meeldejäävat. Samas seda võib ütelda paljude raamatute kohta, "Lost Souls" erineb mu silmis paljudest teistest oma roppmusta tonaalsuse poolest. Seega eriti veel debüüdi kohta vägagi normaalne tulemus. Kui see autor huvi pakub, siis ise eelistan "Exquisite Corpse" sulesünnitust, kus autor oma kolmanda romaaniga on jõudnud jubedikuga üsna jäämäe servale, samal ajal aga lahkab gaytemaatikat - HIV, ühiskonna ja perekonna suhtumine homodesse, eneseleidmine, kapist väljatulek. "Lost Souls" tegelased on sarnased, siin aga autor ei ava neid, lihtsalt näitab kiretult öö lapsi. Mõnes mõttes võibki neid raamatuid vaadata paaris, kus hingeraamat keskendub rohkem tegevusele, laibalugu suudab tegevuse kõrvalt ka hingi avada. Samas on nad mõlemad ikka esmajoones õudus.

Doug TenNapel on kunstnik, kes on oma fantaasiat valanud koomiksisse, animatsiooni ja videomängudesse. Earthworm Jim pani mul kohe peas kellad helisema, kuigi ega siinset koomiksit lugedes kahte ja kahte kokku ei pannud küll. Samas ega ma pole Jimi viimase paarikümne aasta jooksul näinud ka.

19. sajandi lõpp, Ameerika, California osariik, tukkuv Twain Harte linnake. Kauboid nagistavad omavahel ning äkki sekkuvad konflikti robotid. No väga tugevalt üldistatuna nii on, ega koomiksis on ju sisu lühijutu jagu, ei saa väga palju detaili minna. Igaljuhul on siin mingis mõttes tavaline nahahoidjast peategelane, kes on paras tõbras, samal ajal tahab südamedaami tähelepanu võita. Siis aga ühel hetkel kaevatakse jah maa seest hunnik inimvaenulikke masinaid välja ning põrgu läheb lahti. Sekkub igasuguseid põnevaid tegelasi ning kokkuvõttes tuleb kuradit Beeltsebuliga välja ajada. Kes on näinud filmi nimega "Mandy" (Nicolas Cage'ga), siis seal oli üks lahe stseen, mis mulle kohe silme ette tuli metalset metsikut läänt lugedes (lõpupoole siis).

Päris lahe oli. Eks lihtsam, kergem, kiire lugemine - aga mõnusalt hoogne aurupunk, ei olnud jokutamist ega liiga tõsist tooni.

"Habacht!" käratas ta. "Palugem, korrake kõik minu järel, mis ma ees ütlen! Aga sina, lurjus, seal taga, ära nuuska pihku, sa oled issanda templis, või ma lasen su kartsa pista! Küllap te, põrssapojad, olete issameiegi ära unustanud! Noh, proovime!... Nojah, ma teadsin ette, et see ei lähe. Mis teil issameiest! Teil pole muud peas kui kaks portsu liha ja oasalat, ennast kõrini täis õgida, naril kõhutada ja ninas urgitseda, aga jumala peale te ei môtlegi. Kas mul pole õigus?"
(lk 92)

Ma ei teagi, mitu korda olen seda raamatut lugenud, meeldis kunagi jubedal kombel. Kui nüüd Lugemise Väljakutse FB grupis järjest loeti Hašeki "Geniaalne idioot. Huumori kool" raamatut, üldiselt pigem see lugejatele ei meeldinud, siis mõtlesin, et võtaks uuesti vana armastuse, tüviteksti ette. Sest siin raamatus on kogu aeg jumalikke ja tabavaid väljendeid, nagu näiteks "Kaprali silmades välgatas pentsik helk, mis on omane ainult vaimuhaigetele." Või "Ärge ropendage, preili!" Kadett "kalasabaga kuretiib" Biegler või siis vana sapöör Vodička, kes teab hästi, et sa ei tunne madjareid. Švejk ise, kes loeb daami soove silmadest ja täidab need, kõik kuus.

Švejk on sisuliselt hunnik laaste ja lühijutte, mis on omavahel kokku seotud. St siin on väga selgelt on oma põhiline lugu, aga hästi palju on vahepeal kohti, kus Švejk meenutab kunagi elus toimunud sündmusi ja põimib neid jooksvalt toimuvasse, temaga liitub jooksvalt veel jutustajaid, mu suur lemmik on üheaasta-vabatahtlik. Eks läbiv teema on siiski kogu tobeda riigiaparatuuri ja marsisammul plaksuva kirsa üle nalja viskamine, lõikav iroonia, millega kirjanik tollast masinavärki naeruvääristab. Eks see lugu ning väljendusviis on kohati üsna reljeefsed ning otsekohesed, lisaks on siin paras ports absurdi. Mulle meeldivad nii akendest väljapudenevad vanaeided kui Hašek, Hašek ja tšehhi humoristid muidugi märksa, märksa rohkem kui venelased. Aga see selleks.

Kui ma ei eksi, siis Hašek kirjutas paljud oma raamatud suitsusest kõrtsis, kära-müra sees ja õlletoobi kõrval. Tihtipeale ta ka lasi läheduses olevatel inimestel ütelda mõne nime, mille sujuvalt kasutas järgmises lauses kohe ära.

Mul on selline huvitav versioon raamatust, mis on tõlkija pühendusega. Ühel hetkel õnnestus päästa terve hunnik raamatuid, tollesama mainitud "peaaegu täiskasvanud poja" ema töötaski Eesti Raamatus ning ta kogus oli palju selliste toredate lisadega teoseid. Tore vaadata ja mõtelda, et kuidas aastal 1960 Lembit Remmelgas käsitsi kirjutas.

Mingis mõttes on raske kirjutada raamatust, mida kõik ju niikuinii teavad. Praegu ülelugedes olin raamatust endiselt vaimustuses, selline torkiv huumor on mu jaoks ajatu.

Raamat pole eesti keeles ilmunud, pealkiri võiks olla "Armunud mehe elu".

Täiesti juhuslikult sattus see raamat mulle pihku, kuna Raamatuvahetusest oli võimalik haarata tellitud raamatule veel lisaks kaasa midagi muud. Ning tuli siis saatja soovitusel Ihara Saikaku raamat; kusjuures ma ei saanudki algul aru, mis ta nimi on, mõnes kohas on kirjas Saikaku Ihara, ka raamatus on kaanel ühtepidi, paar lehekülge edasi teistipidi, autorit tutvustavas tekstis jälle nii, nagu kaanel. Aga siis selgus Wikist, et Ihara ongi jah perenimi.

Ihara Saikaku elas aastatel 1642 - 1693, raamat ilmus esmakordselt 1682. Kirjutas nii proosat kui luulet, luulet Ihara Kakuei varjunime all.

Minu eksemplar on juba kolmeteistkümnes trükk. Kõnealust raamatut peetakse žanri nimega Ukiyo-zōshi (浮世草子, "books of the floating world", "hõljuva maailma raamatud") avateoseks. Nagu ma olen aru saanud, siis see peaks olema teatud tüüpi realism, mis räägib just elu lihalisest nautimisest. Ukiyozōshi oli alguses üldsuse jaoks, eriti kõrgkirjanduse vaatenurgast, kergem ning lihtsam kirjandus, osaliselt ka seetõttu, et tolleks ajaks oli raamatute kirjastamine juba Jaapanis olemas ning taheti hakata ka raha teenima. Seega sellised erootilise alatooniga lood sobisid hästi. Samal ajal mitmed ukiyozōshi tööd olid tegelikult märksa tõsisemad, eriti just Saikaku looming, kus tegelastest on rohkem süvitsi juttu ning keelekasutus ja tehniline pool on keerukamad. Võib vist isegi ütelda, et ukiyozōshi on naturalismi poole kaldu, kuna rõhk on objektiivsusel, vähe on sentimentaalsust, loo käsitlus on küüniline ning tegelaste elutee lõpp kipub olema traagiline.

Ihara räägib siin raamatus Yonosuke elust, kattes ta elu poisipõlvest kuueaastasena kuni kuuekümnenda eluaastani. Eks ta juhtumised on jah sugulise läbikäimisega seotud, aga need on kõik hästi malbed. Umbes kuidas Yonosuke satub lõbumajja ning siis vestleb tükk aega lõbutüdrukuga, saab teada, et too on rahapuuduses sinna jõudnud. Seejärel Yonosuke otsib lõbutüdruku isa üles ja räägib talle olukorrast. Või kuidas ühel hetkel hiljem me peategelane taas lõbusas majas aega viidab, tavaline vestlus saab otsa ja järgmises lauses on juttu, kuidas üheksa kuud hiljem "teenindajal" laps sünnib. Väljend "make love" ("armatsema") kohtasin ma raamatus esimest ning vist viimast korda alles umbes sajandal leheküljel.

Yonosuke ei ole valiv, ta teel on nii mehi kui naisi. Ega siin otseselt ei saagi aru, et kes või mis teda tõmbab, ma ei ütleks isegi, et ta on biseksuaalne, kohati tekib üldse küsimus, kas ta muust ei mõtlegi, või siis käitub muudel ajenditel ning seksuaalsus on n-ö kõrvalnähtus. Eks me Nipernaadi hakkab ka ise ühel hetkel mõtisklema, et mis see elu mõte nüüd tal ongi? Sest mingil hetkel hüljatakse ta pere poolt, siis on ühel hetkel ta lausa munk, mingil hetkel saab rikkaks läbi päranduse. Läbivaks teemaks on aga erinevate lõbusate majade külastamine, teejoomine, kurtisaanid ning gayde elamuraajoonides lõbusalt aja veetmine.

Keeleliselt oli raamat mu jaoks raske, mitmed sõnad olid harvaesinevad, osasid polnud olemaski, küll aga õnnestus Google abiga mõttest aru saada. Lisaks toimus tegevus siiski 17. sajandil, seega kui kaasaegseid raamatuid lugedes ei mõtle sellele, milline on elu-olu, siis siinses raamatus oli kirja kirjutamine hoopis midagi muud kui on tänapäeval. Või kui keegi läks maja juurde ja avas ukse - jällegi oli see hoopis midagi muud, kui praegu ette kujutaks.

Mida edasi ma raamatu lugemisega jõudsin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et see raamat pole tegelikult üldse seksuaalsusest. Rohkem on 17. sajandi Jaapani olustikust ning mõttemaailmast.

Raamatus on Masakazu Kuwata lahedad illustratsioonid, lisan mõne pildi ka näiteks. Kui ühe pildi peal on selgelt jaapani mees, siis teine vajab elavamat ettekujutusvõimet. Võin vihjeks ütelda, et seal on kaks inimest - aga kas oskate ütelda, mis pildil täpsemalt toimub?

Kahtlustan, et raamatus läksid mul mitmed detailid kaotsi. Ütles juba tõlkija, et kohati pidi ta loominguliselt lähenema, et oma ajastu pitsriga teksti tänapäeva lugejale arusaadavaks teha. Lisaks siis tõlge, mis oli kohati... veider. Rääkimata loost endast ning mõnevõrra võõrast kultuurist ja ajajärgust. Seega kokkuvõtvalt - ma nautisin raamatut, oli tore ja huvitav, kuid minusugune profaan ei tabanud kindlasti kõiki põnevaid nüansse ja allhoovuseid. Ei kahetse lugemist, aga ega ilmselt seda rohkem kunagi ei loe ka.

Lühidalt: erakordselt kurb ja kohutav raamat. Hästi kirjutatud, tõsiselt nauditav lugu... aga nüüd pean järgmist raamatut küll valima, et midagi natukene helgemat vahele võtta.

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego, mille alt ta ilmutas oma karjääri alguses mitmeid raamatuid, mida pidas liiga süngeks ja tumedaks, et Kingina avaldada. Eks neid põhjuseid oli teisigi, aga kirjanduslikult on jah Bachmani raamatud nukramad, mu loetutest on varasemalt kõige "hullem" "Roadwork" ("Teetööd"). Hiljem on arhiividest tulnud välja ka muid Bachmani tekste, seesama aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”, mis ilmus 1974. Täpsustan - algne tekst on kirjutatud aastal 1973; kui King mõnikümmend aastat hiljem käsikirja pööningult tolmurullide vahelt üles leidis, siis suure osa kirjutas ta läbi ja ümber, kuna algne versioon oli kirjaniku hinnangul liiga sentimentaalne. Seega on see nüüd noorem või vanem King, raske ütelda.

"Blaze" ei ole eesti keeles ilmunud. Pealkiri on tõlkes "leek", raamatus on Blaze ühe kahemeetrise (6' 7") mõnevõrra lihtsameelse mehekolaka hüüdnimi. Blaze, pärisnimega Clayton Blaisdell, on suli. Raamatu algusepoole ongi juttu sellest, kuidas ta koos teise pätiga, Georgega, elatist teenib. Üks viis on selline, et nad jõlguvad "gray" baarides; "hallid" barid on siis sellised, mis pole otseselt gaybaarid, aga pole ka "heterobaarid". Ongi sellised kohad, kus kas siis kapis olevad mehepojad, või biseksuaalid, või lihtsalt seiklusi otsivad meeskodanikud vahetevahel napsutavad. Skeem on selline - George tõmbab ohvri liimile, kutsub hotellituppa, kuhu veerand tundi hiljem tormab sisse marus Blaze, kes mängib George elukaaslast. Draama käigus pannakse ohvri rahakott pihta, täpsemalt haarab selle Blaze ja jookseb minema, lubades dokumentidelt tuvastatud isiku andmed saata peedistatava perele. Kuna ohver on nõus tegema, mida iganes, et see seiklus välja ei tuleks, siis kokkuvõttes läheb George Blazele järgi, teevad nurga taga aega parajaks ning varsti George naaseb ohvri juurde koos rahakotiga, millest on sularaha eemaldatud. No umbes selline skeem, eks siin on detaile rohkemgi. Aga igaljuhul on huvitav psühholoogiline pool, kuidas algne lihahimu muutub algul üheks, hiljem teistsuguseks kartuseks ning ohver on enda arvates "õnnega koos", kui vaid sularahast ilma jääb.

Aga see pole isegi oluline, kirjeldasin üsna pikalt ühte pisikest episoodi näitamaks, et kurjategijatepaaris on George ajud, Blaze muskel. Kokku on nad hea tiim, kui siis aga Eriti Suure Kuriteo eel George surma saab, siis... hakkab raamat peale. Suuresti ongi see lugu, kuidas Väikese Aruga Karu üksi üritab hakkama saada. Või kas isegi üksi - aga see ongi üks raamatu läbiv joon, mis lisab ulmelise komponendi. Sest mingis mõttes on see üks kriminaalne lugu, aga kindlasti mitte klassikaline kriminaalromaan. Aga jah, siin on kuritegu, on uurimine. Kõik krimka elemendid on olemas.

Aga see pole oluline. Minu jaoks oli raamatus kõige huvitavam Blaze lugu. Eks on ju ta peaosas, raamat ongi suuresti läbi ta silmade. Ma olen seni rääkinud temast kui kurjategijast, mis on ju faktiliselt õige. Samas pole ta kuripaha inimene: elutee, isa ja keskkond on ta selliseks vorminud. Nooremana oli ta üsna tavaline poiss, lihtsalt suur ja tugev. Kasvas üles emata, vägivaldse ja kurja isaga, kes ühel hetkel vihastas poisi peale, tegi midagi hirmsat... korduvalt. Peale seda oli Blaze tükk aega koomas, arstid isegi arvasid, et parem, kui ta ei ärkaks. Aga ärkas, tüki maad rumalamana, ikka üsna tuhmi kriidina. Peale seda järgnes lastekodu (isalt võeti hooldusõigus ära), kodu, kuhu ta võeti vastu hooajaliseks tööks, peale seda oli perel temast täiesti ükskõik. Blaze triivis mööda oma käänulist eluteed, ühel hetkel oli täiskasvanu ning jah, sattus kõverale teele. See on tegelikult tohutult kurb kujunemislugu ikka...

Ma olen nüüd küll pikalt rääkinud raamatu sisust, aga tegelikult on see raamatu alguses mõnekümnel lehel kirjas, siin ja seal. See on taust, raamatu suurem osa ongi siis Eriti Suurest Kuriteost, mida Blaze üksi (või kaksi?) läbi viib. Aga sellest ma tõesti ei räägi, muidu ma kirjeldan terve raamatu ära. Pealegi polegi ka see kuritegu oluline, see on isegi raamatu tagakaanel kirjas. Olulisem on loo pajatamisviis, mille kohapealt kuningas oli juba noorena paras mihkel. Pealegi on oma olemuselt raamatu põhiosa erakordselt kurb ning mulle raske lugeda, veel vähem tahaksin seda edasi rääkida, kirjutada. Kurb on Blaze lapsepõlv, nukker on ka edasine, mis selles raamatus suure osa moodustab. Kes soovib lugeda raamatut sellest, kuidas lapsest sirgub kurjategija, segatuna veel puude-teemaga, sisi julgen soojalt soovitada.

Võrratu raamat, haaras mind ikka väga, väga tugevalt. Kui ma loen ingliskeelse romaani läbi kahe päevaga, siis see on ikka väga selge märk, kuidas raamat on lugeja oma külge kinni imenud, sest loen inglise keeles ikka natuke aeglasemalt. Kuigi tundub, et ma olen vist Kingi keelega saanud üsna sõbraks, mida edasi, seda lihtsam on teda originaalkeeles lugeda.

Jah, jah... erakordselt väärt Bachman-King mu silmis. Stiililt on see mu silmis psühholoogiline romaan ehk kõige rohkem, mõningase krimka ja ulmegarneeringuga.

Hoiatan kohe ette, et ma küll hullult palju ei taha sisu lahti kirjutada, samas kuna ilmselt seda raamatut niikuinii keegi rohkem ei loe, eesti keelde ka vaevalt, et tõlgitakse, siis pigem olen rohkesõnalisem.

Peale Barbara Cartlandi lugemist tahtsin lugemiseks hoopis midagi muud, midagi tumedamat, ehk ka sügavamat. Adam Halli raamat jäi näppu kui potentsiaalselt vähe vanem pehmekaaneline õudukas, ilmus esimest korda aastal 1979, mu eksemplar ongi seesama, sama vana kui mina. Tähendab ega ma täiesti kindel polnudki, mis raamatut nüüd lugema asun, kuna netist leitav info oli kas liiga üldine või vastupidi, liiga detailne. Kuna aga raamat oli äärmiselt kutsuv juba kaanepilti vaadates, siis asusin hea meelega lugema. Kiirelt avastasin, et väljaandjaks on Playboy - lihtsalt taustinfoks, et kuigi seda brändi kiputakse teadma kui seksuaalse vabameelsuse maaletoojat, siis tegelikult oli kogu see maailm märksa laiem, paljud kirjanikud on ajakirjas oma lühijutte avaldanud, rockist polkani. Rääkimata siis näiteks raamatutest, kus "põrutamiskirjandust"... no ilmselt oli, aga taas, pigem oli Playboy maailm see, kus sai vähe julgemalt rääkida, millest iganes ja avaldada kraami, mille peenema pirtspersed teinekord ära põlgasid.

Adam Hall on Elleston Trevori pseudonüüm. Ta spioonikaid on eesti keelde tõlgitud ka, Mirabiiliaski on omal ajal ilmunud Quilleri sarjast "Quilleri memorandum". Ma pole seda autorit varem lugenud, ka "The Sibling" jäi näppu üsna juhuslikult.

Eesti keeles polegi head sõna "sibling" tõlkimiseks. Tähendab see tänapäeval õde või venda, varasemalt siis sugulussidet, kus vähemalt üks lapsevanem oli ühine. Hea Jüri Kallas aitas välja, pakkudes välja sõna "kaim", mis sobib väga hästi. Seega, raamat "Kaim" räägib vennast ja õest, Raffist ja Debbyst, kes pole teineteist mõned aastad näinud ja kohtuvad teismeeas kuueteistaastastena (poiss oli vist isegi seitseteist). Neid hoiti vahepeal teineteisest eemal, kuna koos juhtus nende vahel päris hirmsaid asju, armastavad lapsevanemad otsustasid, et äkki annab aeg arutust. Laste suhe võtab taaskohtumisel järjest kuumemaid tuure, see raamat pole tihkelt seksi täis või muul viisil põrutasmisromaan, pigem on see üsna sensuaalne lugu, kus on jah ka krehvtisemaid kohti (tegelikult isegi koht, üksainus eriti kuum stseen), aga kokkuvõttes on juttu inimloomuse tumedamatest pooltest, kus seksuaalsus on lihtsalt üks paljudest normaalsetest osadest, millest me elu koosneb. See, et nende kaante vahel läheb lugu eriti omamoodi krussi, on hoopis teine asi. Pealegi on see lugu vahel ikka hästi ilus, vahepeal liigub väga õudsetel radadel. Võrratu kombinatsioon.

Siin raamatus on mitu paralleelmaailma. Üks on siis jah noorte Thelma ja Louise või Bonnie ja Clyde lugu, mille kõrval aga jookseb kopitava kõrgema klassi rada. Kus inimeste elud on tühjad, napsutatakse ja igavletakse. Raamat algab kohe matusega, kus surnukirstuks on väga uhke luksusauto. Tegelikult ka, inimene maetakse hunnitus autos, mis kraanaga koletusse hauda tõstetakse. Kui siis matmise ajal kogemata juhtub nii, et kivi pääseb liikuma, kukub alla puusär... st autole ja kriimustab seda, judisevad vaatavad inimesed õudusest.

Ahjaa. Ulme. On või? Ega ma ju väga sellel osal oma jutus ei peatunud, eriti kuna mulle meenutas see romaan vägisi gooti õudust, kus ebaloomulik, ulmeline element võib olla. Aga ei pruugi. See raamat pole kindlasti tinane ja tolmunud pastišš; kui ma loen võõrkeelse romaani läbi mõne päevaga, siis peab selles midagi olema, mis köidab. On ka, inimese hullumine oli küll Kingi "Hiilguses" juba paar aastat tagasi võrratult üles joonistatud, aga ega Adam Halli oma ka kehv pole (kuigi mis seal salata, King on kunn). Kaimu-raamatus on veel paras osa Stockholmi sündroomil, lisaks meenus mingil hetkel mulle äraspidiselt Georges Bataille "Silma lugu", kus ka peategelased üsna noored on.

Siiski. Ulme? Puhas, stiilipuhas ebaloomulik õudus? Ei. Võika meeleolu, häiriva miljööga õudne lugu? Kahtlemata! Ning see pole ka lugeja ninapidi vedamine, mida gooti horroris vahel kohtab. Pigem on siin jäetud lugeja otsustada, et mis siiski toimus ning kui ulmeline kõik oli. Samas olgem ausad - see pole üldsegi oluline, vähemalt minu arvates. Raamat on aus värk, mekib hästi ning las see olla, et kui "puhas" ta nüüd ikkagi on. Juba kaanepilt koos tekstiga, mis lubab romaani, mis nõretab hirmust ja ihast - äärmiselt kutsuv sellises camp-komplektis. Ning see pole siin suvaline odav pehmekaaneline ja -sisuline värk - mõnus ja jälk amps. Pole ka ülihea "viieline", on just selline paras, mis jääb lugejat mõneks ajaks saatma. Oh need lapsepõlve süütud mängud, ja-jaa...

Muide - raamatu tegevus toimub jõulude ja uusaasta kandis. Seega kogu see trall on hetkel küll möödas, aga kuna mul oli veel värskelt meeles, siis lisas lugemisele veel eraldi toreda mõõtme.

See jurakas liidab kokku neli Bachmani romaani, seega kirjeldan siin tegelikult nelja eraldiilmunud trükist. Mu jutt tuleb üsna pikk, kuna räägib ju neljast eraldiseisvast teosest - "Rage", "The Long Walk", "Roadworks" ja "The Running Man".

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud, kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze”.

King kirjuta üldse sahtlisse valmis viis romaani enne "Carrie" (ilmus 1974) avaldamist, millest neli ongi selles tellises. Seega kui "Carrie" on saanud palju kriitikat, et esiklapsuke on omade hädadega - noh, tegelikult oli Kinga-härra selleks ajaks juba tükk aega kirjutanud, nii pikemaid kui lühemaid lugusid. Aga see selleks.

Ükski Bachmani raamat pole eesti keeles ilmunud - aga nii mõnigi võiks. Minu arvates.
----------------

Raamatu avab "Rage" ("Raev"), mille kirjutamist King alustas ülikoolis ja lõpetas aastal 1971, kolm aastat enne "Carrie" avaldamist. Stiililt on tegu psüholoogilise romaaniga, võib ka vaadata mingil määral põneviku võtmes, aga rohkem on tegu Tavalise Hea Romaaniga (tm). Tähendab, ma sõna "tavaline" küll siin kontekstis ei kasutaks, sest siin on juba tunda Kingi leivanumbrit, kus ta ta räägib mitmel teemal ning mahutab need kokku paarisaja lehekülje peale - ehk siis hilisem sõnaohtrus on veel aastate kaugusel. Siin omnibussis oli romaan küll ca 150 lk, aga teksti asetus on ka üsna kokku pressitud.

Juttu on koolitulistamisest, kui hästi üldiselt rääkida. Charlie Decker on mõnevõrra kirju minevikuga keskkooliõpilane, raamat algabki plahvatusega, kus loo avanedes saamegi teada, mis kõige selleni viis, miks Charlie vägivallatseb ja võtab klassi pantvangi. Peamine liin ongi eriti just ameeriklastele teada-tuntud värk, kus koolis verd valatakse. Ikka juhtub ju, normaalne värk.

...aga see pole üldsegi mu arvates oluline ega tähtis. Märksa olulisem on pantvangi-osa, mis muutub ühel hetkel Stockholmi sündroomiks, kuidas Charlie Decker räägib oma elust, siis tulevad algul üks, seejärel teine klassikaaslane kaasa. Lood liituvad, tekib omamoodi üksmeel, eriti kui ühine vaenlane järjest reljeefsemalt välja joonistub, mis lapsi ühendab. Lood ei ole midagi erilist ja uut, tavalised täiskasvanuks sirguvate laste valud ja armud. Aga teate, kuidagi väga hästi on kirja pandud ning omavahel kokku sõlmitud. Mulle King küll ka meeldib, seega pole väga erapooletu hindaja.

Kas see romaan oleks võinud olla sügavam, detailsem? Kahtlemata. Aga kas ma ütlesin juba, et selle autor oli väga noor ja roheline?

Nagu King omnibussi avavas essees ("Why I Was Bachman", "Miks ma olin Bachman") ka ütleb: pehmekaanelisi raamatuid on kolm tüüpi. On need, mis suurelt reklaamitakse, mille kohta on ülivõrdes postrid seina peal. Noh, Kingi enda raamatud näiteks. On "igasugune suvaline sodi", see suurem mass, mille seast võib teinekord leida midagi huvitavat, aga mis on pigem täitematerjal. Bachmani raamatud läksid näiteks alguses sinnakanti, natuke neid loeti, aga kui tuli välja, kes tegelikult autoriks on, siis hüppasid trükiarvud suurusjärgu või isegi paar üles. Ja siis on kolmas klass pehmekaanelisi, kahe silma vahele jäävad pärlid, mis siis sellest muust massist selgelt eristuvad, on isegi ülivõrderaamatutest paremad.

"Rage" on raamat, mida praegu eraldiseisvana enam juurde ei trükita, ka koos teiste Bachmani raamatutega ei avaldata. Nimelt on Ameerikas on see raamat olnud seotud koolides aset leidnud vägivallapuhangutega, kuni kopeerijateni välja. Sarnaselt Kingi loos oleva pantvangidraama ja surnud õpetajatega, on vägivallatsenud lapsed saanud inspiratsiooni "Raevust" - kes on seda korduvalt varem lugenud, kelle raamaturiiulist raamat hiljem leiti, või siis on raamatut üritatud oma akti ajal tsiteerida. Seega järelturult seda raamatut veel leiab, poest ja uuena - pigem mitte. King ise on jõulisel välja ütelnud, et ühel hetkel sai tal nendest kopeerijatest kõrini ning palus-lasi levitajatel see raamat aktiivsest müügist kõrvadada.

Pikemalt on kirjas Wikis: en.wikipedia.org/wiki/Rage_(King_novel)#Connections_to_actual_school_shootings

Mu silmis "Rage" ongi selline väga meeldiv avastus, mida keegi ei tea ja keegi ei loe. Kui poleks välja tulnud, et tegu on kuulsa õuduskirjaniku raamatuga (mis on täiesti õuduse- ja ulmevaba), oleks see koos Bachmaniga kuhugi kopitama jäänud. Mul on igaljuhul niii hea meel, et selle raamatu avastasin. Ei usu, et seda keegi eesti keelde ka kunagi tõlgib.

Goodreads 5/5 ("it was amazing")

-----------------
"The Long Walk" - "Pikk jalutuskäik", see on sisuliselt Kingi esimene romaan, kirjutatud 19-aastase noormehe poolt. Vist. Ma nüüd polegi kindel, kuna see kirjutatav masin oli alguses väga hoos, lühijutte ja romaane tuli nagu Maine'st saelaudu.

"The Long Walk" on düstoopiline (õudus)lugu sellest, kuidas tulevikuühiskonnas lahutatakse meelt pannes teismelised poisid kõndima. Kõnnitakse seni, kuni vaid üks on püsti, lisaks on veel muud reeglid, näiteks tempo ei tohi langeda alla nelja miili tunnis - mis meetermõõdustikus on umbes kuus ja pool kilomeetrit tunnis, väga reibas kõnd. Kelle kiirus langeb alal nõutud piiri, see saab hoiatuse. Hoiatusi saab olla kokku kolm, neljandaks on kuul kuklasse. Teeääres on kaasaelavad kodanikud, kohal on TV ja raadio - täisvärk, korralik meelelahutus, eksole. Võitja kõnnib, vabandust, roomab kulda täis kohvritega minema, lisaks saab omal vabal valikul lisaauhinna.

On erinevad poisid, nendevahelised suhted, räägitakse maailma-asjadest, vahepeal lehvitatakse tee servas olevatele pealtvaatajatele. Mida kaugemale jõutakse, seda väiksemaks seltskond kuivab.

Kuna meil on hetkel tööjuures spordivõistlus, kus loetakse samme kokku, siis olen vahel kõndinud natuke rohkem, kui vaja, pikendanud mõnda teekonda. Praegu seda raamatut lugedes läksid vahepeal päriselu ja väljamõeldus krussi, mõnel õhtul oli peale lugemist veidral viisil raske magama jääda. Oli väsimust kehas küll, aga raamat jäi pähe ketrama, siputasin ka unes ilmselt oma käpakestega nagu nagu kutsikad seda teevad.

Ma ei oska seda raamatut kuidagi hinnata. Rõhk on siin karakteriloomel, terve raamat ongi täis lihtsalt kõndimist. Aga need tegelased ei olnud eriti huvitavad mu silmis. Jah, noore autori debüüdina on see raamat võimas, aga kui ma ikka mõtlen sellele, et teise poole raamatust lugesin vahepeal diagonaalis, siis selgelt haaras raamat mind vähem. Eriti kui panen kõrvale nende kaante vahel seda raamatut ümbritsevad "Rage" ja "Roadwork", mis mõlemad olid suurepärased.

Jube painav raamat oli, see on tõsi. Lugemist ei kahetse ning Goodreadsi keskmine hinne "4" on ju vägagi hea.

Goodreads 2/5 ("it was ok")

--------------------

"Roadwork", "Teetööd" psühholoogilist romaani olen ma varem lugenud, seega kasutan siinkohas osa oma eelmisest lugemiskogemusest, 1:1 ümber ei kopeeri, kuna muidu venib see postitus eriti pikaks. Pikemalt saab lugeda siitsamast grupist: www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2791124074497449/

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink, ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna, sest SEE ON JU MU KODU!

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest.

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Goodreads 4/5 ("really liked it")
--------------------
"The Running Man" ("Jooksev mees") - no selle järgi tehtud filmi teavad ju kõik, kus vana hea Arnie muskleid pingutas ning düstoopilises ulmefilmis areenil teisi osalisi lõdva randmega loputab. Film baseerub raamatul, lisaks on üldine idee sarnane. Muus osas on need üsnagi erinevad.

Raamat räägib kolmekümnendatele läheneva Ben Richardsi elust aastal 2025, ehk siis põmst homme. Vägivald lokkab, maailma majandus on kokku kukkunud, Ameerikas peetakse televõistlusi (täpsemalt küll TV järeltulija Free-Vee võistlusi), kus siis jooksvaid mehi taga aetakse. Beni pooleteist-aastane tütar Cathy on haige, ravimi jaoks vanematel raha aga pole. Vägivaldne Ben on korduvalt igalt poolt vallandatud, abikaasa Sheila teenib raha oma keha vastutulelikele meestele müües. Seega paneb Ben end "Jooksva mehe" telesaatesse kirja, läbib edukalt kõik testid ning varsti osalebki mängus. Ben ja ta pere tehakse läbi telekaamerate tervele Ameerikale tuttavaks, lastakse mees tänavale lahti ning terve riik hakkab teha kaheteist tunni möödudes jahtima.

Mängus on palju detaile, mida ma ei hakka siin mainima. Aga üldistatuna on nii, et Beni eesmärk on ellu jääda kolmekümneks päevaks, samal ajal ükskõik, kes meest märkab, saab anda hästi tasustatud vihjeid taga-ajajatele, kelle eesmärk on Ben kätte saada ja ära tappa. Iga vabaduses viibitud tund on Benile ja ta perele kasulik, iga taga-ajaja tapmine annab omakorda rahalise boonuse. Pisidetaile on veel, aga las need olla.

Hea hoogne lugemine Ben Richardsi ja Ameerika kassi-hiire mängust. Kui eelmised kolm raamatut siin omnibussis on rahulikumad, siis "The Running Man" on kena stiilipuhas kiiretempoline ulmelugemine. Kusjuures King kirjutas selle siin valmis nädalaga, muidu läks tal tollal umbes kvartal romaani jaoks. Nagu autor ise hiljem on ütelnud, "The Running Man" on kirjutatud noore ja energilise mehe poolt, kes naudis kogu seda kirjutamise-värki täiel rinnal.

"Rage" puhul oli juttu sellest, et kuna raamat on leidnud päriselus järgijaid, siis on see aktiivsest müügist maha korjatud. Selle raamatu puhul mõtlesin muigamisi, et noh, ka siit saaks ju leida samasuguseid jooni. Aga ma ei saa ilma lugemiskogemust rikkumata täpsemaks minna oma jutuga.

Nendest neljast raamatust võiks just jooksev mees olla minu silmis tugev kandidaat eesti keelde tõlkimiseks. Filmi teatakse ning raamat ise on selline paarisajalehene tempokas lugu. Film ja raamat on küll siga ja kägu, selles mõttes saab filmi mäletav inimene raamatut lugedes vastu pükse, kuna sarnasused on väga kauged. Samas raamat on hästi mõnus amps, soovitan soojalt.

Goodreads 4/5 ("really liked it")

Kui teed tõsise valearvestuse ning võtad "maale" pühade ajaks kaasa ainult ühe raamatu viimase veerandi ja lühiromaani, siis võib juhtuda, et teise päeva õhtuks oled kuival. Õnneks oli käeulatuses sõbralik raamaturiiul, millest soojenduseks leidsin Lutsu lühijutukogu, mida ilmselt olen kunagi lugenud. Samas kuna ükski lugu ei tulnud tuttav ette, siis ehk pole ka...

Nelja loo tegevus toimub peale "Kevadet", järgmisel õppeaastal. Lugude hõng on "Kevadega" sarnane, kuigi kirjutas Luts need lood "Postimehe" ajalehesabasse ca 30 aastat hiljem, aastatel 1942-43. Raamatuna ilmusid need lood aga esimest korda alles aastal 1995.

Hästi mõnus oli lugeda. Luts oskab ju hästi kujutada oma aja koolielu, samal ajal viidates ka vahel valitsevale olukorrale riigis ning kujutada seda kõike mõnusa huumoriga. On siin olemas Toots ja Kiir, Arno ja Teele, Lesta, Tõnisson ning üldse kõik olulised tegelased kuni julk-Jürini välja. On seiklusi, on kriitikat - no Luts, nagu Luts ikka. Keelekasutus on selline, et osad murdekeelsed sõnad on isegi tulnud ära tõlkida, kuigi eestlastele on niigi omane keelega mängida, me ju jooksvalt niigi avardame oma keelt.

Ei oskagi rohkem pikemalt ütelda, see autor ja ta tekstid-tegelased on vast kõigile lugejatele teada. Kui ei - aga palun, kadestan teid, et nii huvitav maailm on avastamata. Kui muidu on tuttav, aga need pildikesed mitte - tunnike või paar vaba aega, soe kamin ning aeg läheb lennates.

"Kehv tšilli" on sarja neljas raamat.

Stiililt on tegu Ameerika lõunaosariikide (Texas) karmi krimiga, mis toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Siin on nii keerulisi inimsuhteid, kui väga jõhkraid kuritegusid, aga kokku ei mõju see kõik nii, nagu nordic noir, põhjamaine tume krimka. Eks Lansdale kirjutab kohati humoorikalt, ning kui ka ta tegelased on vahepeal elu hammasrataste vahel, siis see kõik ei mõju masendavalt. Mulle täitsa meeldiks, kui kas Lansdale'i raamatuid tõlgitaks ka eesti keelde, eriti vahelduseks põhjamaade invasioonile, mis loetud põhjal on jätnud mõnevõrra sarnase ja üheülbalise mulje. Lansdale'i ongi eesti keelde tõlgitud vist vaid korra, "Shanidar" kogumikus on üks ta lühiromaan.

Pealegi on Hap ja Leonardi sari väga mõnus sõprade-raamat, mingis mõttes ka meestekas, kus karuse teksti ja koredate karakterite tagant tulevad välja needsamad tavalised inimsuhted, kus päeva lõpuks soovitakse pai ja kalli saada, hoida armsal hingel ümbert kinni ning koos uinuda. Rääkimata Hapi ja Leonardi sõbrasuhtest, mis on kohati lähedasem ja intiimsemgi, kui nii mõnigi (hetero) kooselu.

Raamat algabki kohe peale mõnusal, just sellele autorile omasel noodil ja toonil. Leonard on järjekordsest Raulist lahkuminemisest masenduses ning mis oleks parem meelelahutus, kui Texase stiilis märkilaskmine. Mehed paugutavadki revolvreid plekkpurkide pihta ning ühel hetkel tormab metsast välja hullunud orav. Edasine toimub kiirelt, mehed põgenevad looma eest, paugutavad relvi aga tulutult. Orav kargab Hapile kätte kinni, Hap küll tulistab elukat lähedalt relvast, laseb pool oravat minema, aga teine pool koos elujõuga jääb alles. Peale pikemat raputamist lendab orav kus kurat, maandub Leonardi Rambleri ees ning Leonard sõidabki oravast autorattaga üle. Korduvalt. Aga loom sisiseb ikka raevukalt, peale mida Leonard lõpuks lõpetab vaese hullunud eluka piinad kepi ja saapakannaga. Teel arsti juurde, kus Hap auto verd täis tilgutab, uurib Leonard: "Kuule, Hap. Ma siin jäin mõtlema, et kas sa tundsid seda oravat? Kui jah, siis kas sa ütlesid talle midagi sellist, mis teda ärritas, mh-ah?"

Mu ümberjutustus pole suurem asi, aga no selliseid jaburaid olukordi on terve see sari täis, kus ühtepidi on kas kurb või piinlik, teistpidi lihtsalt möirgad lugemise ajal naerda. Näiteks kuidas politseinik Charlie räägib algul Hapile oma kurvast kodusest elust, kus abikaasaga on suhted külmad. Samal ajal arutab, et näe, Hapil ja Leonardil on sõbrasuhe väga hea, umbes nagu abielu aga ilma seksita. Ning siis jõuab tõdemusele, et nojah, midagi samasugust nagu tal endal kodus naisega. Seksita. Ainult, et ka head sõbrasuhet pole.

Kui rääkida teistest tegelastest, siis siin raamatus tutvub Hap haiglas olles õde Brettiga, ning nagu see kipub minema, siis armub temasse. Tunded on vastastikused ning me saamegi lähemalt Brettiga ka lugejatena tuttavaks. Äärmiselt meeldiv ja sümpaatne inimene, kes on nii õrn kui julge, seisab enda eest, ei löö kusagil risti ette ja kaitseb nõrgemaid. Sõnakas, otsekohene... ma ausalt üteldes ei mäletagi, kuidas Lansdale ta väljanägemist kirjeldas, kuna see oli mu jaoks kogu Bretti võluva isiksuse juures täiesti ebaoluline. Täitsa naljakas mõtelda, et ma ütlen seda väljamõeldud raamatutegelase suhtes, aga sellist inimest tahaks ise tunda. No tegelikult ka, Brett on mu silmis niiii äge!

Sisust ma ei olegi seni rääkinud. Kas ongi vaja? Sest mingis mõttes on see ikkagi žanrikirjanduse-maiguline, kus üks sõpradest satub paraja supi sisse ning selle harutamine on omakorda raske tee läbi tule, vee ja vasktorude. Ei ole siin midagi erilist või uut sisulises mõttes, pigem suitsevad revolvrid Texases teistmoodi kui näiteks Rootsis ning üldse on Lansdale lähenemisviis mulle märksa sümpaatsem, kui ma seda siitkandi krimikirjandusest olen leidnud. Eks Kepler ja Larsson olid ka täitsa head - aga Lansdale on parem.

Sarja raamatuid saab mu arvates lugeda ka ühekaupa. Eks vahel viidatakse ka toimunud tegevusele, aga siin pole kõige tihedat omavahel läbipõimimist, kus pool raamatut on arusaamatu, kui tausta ei tea. Samas KUI hakata lugema, siis ma soovitaks alustada ikka algusest, "Savage season" ning liikuda huvi korral edasi. Sest just sõprade suhe ja liin saab järjest, kiht kihilt detaile ja värve juurde ning see on lummav, lummav lugemine.

Ma isegi ei tea, kas mul on raamatust midagi enamat rääkidagi. Järjekordne vägev lugemine, paraja pikkusega. Mõnusa lõmpsuga, kohati tõsine, verine, kohati mõtlemapanev raamat, kus põnevust jagub viimase hetkeni. Täpselt paraja pikkusega ka, autor ei lobise viitsadat lehekülge täis, vaid piirdub paarisajaga. Mida sa hing enamat ikka tahad?

"Cujo" ei ole eesti keeles ilmunud. Aga võiks. Sest olenevalt audientsist on seda raamatut pandud nii naistekate kui horrori alla. Mõlemad variandid on õiged. Tähendab, tahtsin ütelda, et valed. Aga sellest kriban hiljem pikemalt...

Stephen King ütles oma "Kirjutamisest" raamatus, et tal on kahju, et ei mäleta midagi selle raamatu loomeprotsessist. Nimelt jõi ta sel eluperioodil korralikult ning mõne raamatu kirjutamise kohapeal on hägu. Millest on tal endal kahju, kuna üle lugedes tundus raamat kirjanikule täitsa meeldiv. Cujo on raamatus koera nimi, päriselt on ajaloos olnud inimene nimega Willie Wolfe, kelle hüüdnimi oli samuti Cujo, kes on läinud ajalukku mitme sündmusega, muuhulgas ka pantvangidraamaga. Koer Cujo seikleb ka teistes Kingi raamatutes, leiab teda näiteks "Needful Things"-is ja "Pet Sematary"-is ning lisaks veel paaris teoses.

"Cujo" ilmus aastal 1981, 1982 sai British Fantasy Award ulmeauhinna. Stiililt on tegu psühholoogilise õudusega, kus ulmeelement on olemas, aga mitte domineeriv. Raamatu järgi on aastal 1983 tehtud ka samanimeline film.

"Cujo" raamatut teatakse jah kui koera-raamatut, täpsemalt on juttu marutõvest, mis selle kirjaniku puhul on läbi oma prisma. Aga nagu ikka, siis räägib ta ka millestki muust, paljudel teistel teemadel. Hästi huvitav on lugeda näiteks, kuidas ühel imeilusal koduperenaisel on kõrvalsuhe ning mis saab, kui see välja tuleb. Just see on põnev, kuidas naine mehele räägib, et mis viis kõrvalsuhteni. Kodu vaikus ja hirm üksilduse ees. Sest tööl ta ei käinud (USA, 70nendate lõpp, siis ju olid paljud naised kodukanad), nelja-aastane laps oli ka lasteaias palju. Mees käis niikuinii tööl, ka kodus oli töölainel. Ning kui siis sattus naise ellu apetiitne töömees, kui naine algul natuke flirtis võõra mehega, see mäng oli pagana erutav ning labaselt üteldes oligi varsti ots sees. Seks oli okei, naisel orgasme jagus, aga tegelikult ta nautis seda kõike kokku mõõdukalt. Igaljuhul lugesin ma seda osa raamatust ja mõtisklesin, et näe, räägitakse, et õuduskirjanduse kuningas, aga igalpool räägib ta tegelikult palju erinevaid lugusid, mis on teinekord ägedamadki, kui põhiliin.

Põhiliin on marutaudis koerast. Ma rohkem ei tahakski sel teemal ütelda. "Aus õudus" on mu silmis üks variant ning üsna hea kokkuvõte, eks see haigestunud bernhardiin teeb nende kaante vahel tõesti palju tuska. Ulmet on ka mingis mõttes, hästi näpuotsaga.

Ma ei saanud raamatuga algul kuidagi liikuma. Eelmised Kingi raamatud olid mul järjest sellised, kus peatükid olid nummerdatud, raamat jagatud suuremateks osadeks. "Cujo" puhul olid ka sisuliselt peatükid, need olid aga eraldatud vaid topeltreavahetustega, mis natukene oli tehniliselt tüütu. Samas mingil hetkel sain ma raamatuga sõbraks ning läks üsna ludinal, pealegi näiteks "Dolores Claiborne" on ju üldse ühes jorus kirjutatud, mis ka tahtis sutsu harjumist.

Lisaks veel sisuline pool, ülesehitus. Raamatu alguses oli huvitavamat osa, siis vahele sellist pigem tüütut ja tuima "väikesed inimesed elavad igavat elu" tüüpi juttu. Saa nüüd aru, miks King nii tegi, seda küll polnud õnneks palju ning raamat läks kenasti käima. Ning kui käima läks, see oli ikka päris kohutav. Ma ei saa seda kuidagi täpsemalt kirjeldada ilma teiste lugemiskogemust rikkumata, seega jään väga hägusaks siinkohas. Küll aga ütlen, et see raamat on ikka väga jube, mingil hetkel segab King lõdva randmega kokku mitu äärmiselt emotsionaalset liini ning ma olin ikka väga löödud ja kurb, kui sirvida ka teisi lugemiskogemusi, siis ma pole üksi. Mitte, et ma kiruks Kingi sellise lahendusviisi pärast, kaugeltki mitte! Vastupidi - kui kirjanik suudab mind nii kõvasti loksutada, et vesistan vahepeal lugedes, siis on see ainult märk väärt kirjutamisoskusest.

Kokkuvõtvalt - jälle pagana tore raamat Stephen Kingilt. Millalgi tulevikus võiks esimese veerandi üle lugeda, kuna vahel ikka kippus tähelepanu hajuma. Samas loo seisukohast vast midagi puudu ei jäänud ning raamatu teine pool ja eriti viimane veerand oli lõdva randmega "kuus" viiepalliskaalal. Nagu tegelikult ka, ma olen vaimustuses!

"Christine" on pärit ajast, mil King kirjutas, kirjutas, kirjutas. Eks ta on kogu aeg palju kirjutanud, aga tollal oli tal aastaid, mil avaldas isegi kolm romaani. 1983 ja 1984 olidki sellised, kust on pärit "Christine", "Pet Sematary" (eesti keeles "Lemmikloomasurnuaid"), "Cycle of the Werewolf", "The Talisman", "The Eyes of the Dragon" (eesti keeles "Draakoni silmad") ja "Thinner". Samas 1985 oli täitsa tühi, 1986 tuli aga Kingi seni pikim romaan, "It", mis olenevalt trükiversioonist on peaaegu 1500 lk.

"Christine" on saanud Locuse auhinna kui parim fantasy?! Ma ei hakanud väga hetkel tausta uurima, aga see raamat siin on aus õudus, samas ei tea ju ei konkreetse auhinna lugu ega üldse taustsüsteemi. No vahet pole, mul on hea meel, et see raamat on saanud auhinnatud. Eks muidugi oli raamatu ümber piisavalt kõmu, ameeriklased kui autorahvas suhestusid teosega täiesti omal moel, samuti aitas kaasa samal aastal John Carpenteri ilmunud samanimeline film, mida ilmselt ka mitmed siinviibijad on näinud. Ma ei mäleta filmist küll suurt midagi, praegu raamatut lugedes hiilib taaskord pähe mõte, kuidas kogu rikkalik raamatumaailm läks filmis ilmselt kaotsi - millest on kahju, kuna mälu järgi oligi "Christine" filmina lihtsalt üks B-kategooria õudukas. Aga raamat...

Ma ei väsi ikka ja jälle kordamast - minu jaoks on üks hea raamatu tunnus see, kui võtad ta kätte, pilgutad silmi, ja on 60 lk läinud. Selle raamatuga nii oli, edasi lugesin igal võimalikul vabal hetkel. Kogu eelmise sajandi 'meerika seitsmekümnendate lõpu lummav maailm, odav bensiin, autoritaarsed lapsevanemad, koolikiusamine, "auto, see on vabadus" mõtteviis ja tollane popmuusika - võrratu kombinatsioon. Peatükke ilmestavadki laulusõnad, iga peatüki alguses on ühest tolle aja loost salm. Mõningase ülevaate peatükkide muusikalisest taustast saab siit: www.youtube.com/playlist?list=PLEs5QLi0EmhOnCkYf26CogllZUDeTUrLz

Mul on autodest küll täiesti ükskõik, võtan neid kui suvalisi tarbeesemeid - aga mis seal salata, vanad (ameerika) kandilised laevad on ägedad, no vaadake kasvõi raamatu kaanepilti! Kusjuurs Christine ongi 1958. aasta Plymouth Fury auto nimi. Täpsemalt siis raamatu üks peategelane, kohe täiskasvanuks saav Arnie, satub kokku remontivajava '58 aasta romuga ning armub sellesse ära. Auto ongi oma ajalooga, Arnie saab ostuga kaasa ka teadmise, et konkreetse Fury nimi on Christine. Siit algab peale noormehe ja auto õrn armulugu, mis Kingile omaselt võtab päris omapäraseid karme vorme. Mu jaoks ongi kõige parem õudus see, mis on ja pole ka. Täpsemalt siis antud raamatus jutustab King justkui lihtsalt ühte järjekordset lugu, on noored, on konfliktid, on armumised, on auto. Aga midagi nagu ei klapi, ikka ja jälle on sellised veidrad detailid, mis segavad. See tavaline lugu ja elu, no midagi ei klapi. Vaikselt hiilib järjest sügavamale lugeja naha alla näriv ebamugavustunne - ning selline õudus on ikka paganama äge. Mida edasi, seda jõhkramaks kõik muutub, petetud armastus ja armukadedus võivad meeli pimestada ning maailma kardinaalselt muuta.

Kui ma enne rääkisin, et kuidas ameeriklaste jaoks üldiselt on auto oluline, siis antud raamatus on juttu just sellest, kuidas on hilisteismeliste poiste suhe autodega, milline staatusesümbol see on. Kuidas tegemist pole enam ei tarbeeseme ega staatusesümboliga, auto elab ja hingab, tal on nimi ja hing. Ta on pereliige, enamat kui pereliige, maailm keerleb ümber kroomitud liistude ja vaikselt nurru lööva mootori. Hästi kurb lugu tegelikult kokkuvõttes.

Kuidas raamat kokkuvõttes oli? Vägev. Tegelikult ka, see üks sõna võtab lühidalt kõik kokku. Stephen King on mu silmis õudusekuningas, kes jutustab läbi oma prisma lugusid tavalistest ameeriklastest. Antud juhul räägib raamat ühe noore mehe arengust ja allakäigust - ning see, et antud juhul on kirjanik valinud õudusprisma, on meetodi küsimus. Neid uisapäisa ellu viskunud noori on olnud varem ja tuleb hiljem; see, kas tuua maailm lugejateni läbi õõvastava horrori või näiteks äärmiselt naturalistliku pajatamisviisi - minu silmis on tegu detailiga. Samas mis seal salata - neid tavalisi allakäiguromaane on kirjutatud lademes. "Christine" on mu silmis aga ummamuudu, värske ja huvitav, mis selgelt eristub teistest "coming to age" (antud juhul "poisist sirgub mees") raamatutest. Oma peas asetangi ta Kingi-maailmas teiste "viieliste" teoste kõrvale, kus lebab näiteks "Needful Things", mis õudusvormis kõneleb sellest, kuidas meil on vaja nipsasju. Jälle, esmapilgul Lihtne Lugu, lähemalt vaadates aga midagi suu-re-pä-rast.

"Salem's Lot" on Stephen Kingi ilmumise järjekorras teine raamat, ilmunud peale "Carrie"-d. Mul on küll värske trükk, algselt ilmus raamat aastal 1975. Pealkiri on ühe väljamõeldud väikelinna rahvasuine nimi koos omamoodi legendiga. Nimelt olla kunagi aastasadu kandis elanud sealkandis seakasvataja Charles Belknap Tanner, kelle ühe sea nimi oli Jerusalem. Ühel päeval pani põssa Tanneri juurest plehku ning loom metsistus vabas looduses ära. Peale seda hoiatas Tanner ikka kohalikku noorust, et "Keep 'ee out o' Jerusalem's wood lot," ehk siis midagi stiilis "Hoidke Jerusalema metsavaldustest eemal". Jerusalem's Lot ajapikku saigi siis linna nimeks, lühendatuna 'Salem's Lot.

Nagu Kingi puhul ikka, siis on raamatus mitu hoovust. Üks on see, millisena kõik seda raamatu teavad - vampiirid. Jah, tõepoolest on siin juttu sellest, kuidas üks väike asula vaikselt ühest nurgast hakkab ussitama, st vampiiritama, ning mis saab edasi. See osa raamatust on mu hinnangul tavaline - jah, hästi kirjutatud, põnev ja žanritruu õudukas. Aga ei ole siin otseselt mingit kiiksu, on lihtsalt lugu. Märksa huvitavam voolus on väikelinna elu ja kuhtumine, tegelikult ongi siin juttu teemadel, mis kõiki suurlinnastuvaid riike ja kohti puudutavad.

Kui ma korraks juba "Carriet" mainisin, siis "'Salem's Lot" on hoopis teisest puust. Kuigi "Carrie" on debüütromaani kohta väga kobe, siis saan täiesti aru ta kritiseerijatest. "'Salem's Lot" on aga märksa mahukam ja sügavam, siin pole tingimata suuri üllatusi, küll on aga tõesti mõnusalt kirjutatud. King oskab seda kolka-värki väga hästi üles joonistada, lust lugeda. Lisaks on vahepeal mitmed pikad peatükid, kust ta lihtsalt räägib keskkonnast, elust-olust. Ning see on pagana poeetiline, üks stiilinäide ka lk 200 pealt:

"It stays on through October and, in rare years, on into November. Day after day the skies are a clear, hard blue, and the clouds that float across them, always west to east, are calm white ships with gray keels. The wind begins to blow by the day, and it is never still. It hurries you along as you walk the roads, crunching the leaves that have fallen in mad and variegated drifts. The wind makes you ache in some place that is deeper than your bones. It may be that it touches something old in the human soul, a chord of race memory that says Migrate or die-migrate or die. Even in your house, behind square walls, the wind beats against the wood and the glass and sends its fleshless pucker against the eaves and sooner or later you have to put down what you were doing and go out and see. And you can stand on your stoop or in your dooryard at midafternoon and watch the cloud shadows rush across Griffen’s pasture and up Schoolyard Hill, light and dark, light and dark, like the shutters of the gods being opened and closed. You can see the goldenrod, that most tenacious and pernicious and beauteous of all New England flora, bowing away from the wind like agreat and silent congregation. And if there are no cars or planes, and if noone’s Uncle John is out in the wood lot west of town banging away at aquail or pheasant; if the only sound is the slow beat of your own heart, you can hear another sound, and that is the sound of life winding down to its cyclic close, waiting for the first winter snow to perform last rites."

Kokkuvõttes selline hea, normaalne raamat. Ega ma nüüd polegi kindel, kas seda üle loeks - samas kuna mahtu siin ikka jagus, siis tegelikult võiks millalgi üle lugeda küll just saamaks aru, kuidas külaelu täpsemalt toimus. Sest mingil hetkel, kuna tegelasi ikka jagus, siis kippus algusepoole minema segaseks, et kes on nüüd mis ja kus. Nauditav ja mõnus lugemine, sama hästi oleks võinud ka neli punkti panna, aga olin pigem kriitilisem.

Raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Stiililt on tegu psühholoogilise õudusromaaniga - aga nagu Kingiga ikka, siis on siin raamatus mitmeid hoovuseid. On see siis raamat lapse elust, õudukas, teekonnalugu, matkaraamat või ellujäämisõpik - kõik on õiged variandid.

"The Girl Who Loved Tom Gordon" suhtes olid mul pikka aega tugevad eelarvamused. Nimelt on see raamat osaliselt seotud pesapalliga, mis on Ameerikas ju väga oluline spordiala, meil siin... mitte eriti. Samamoodi ma ise tean pesapallist natukene küll, aga ilmselgelt on kogu taust puudu, mis näiteks keskmisel ameeriklasel on. Kui natuke ette rutata, siis oli mõnus raamat, natuke tasub pesapalliga seoses netti lapata, aga ega King ise annab ise jooksvalt tausta ka.

Kui natuke sisusse kalduda, siis peategelaseks on üheksa-aastane tüdruk Trisha McFarland, raamat ongi tema vaatenurgast. Veel on taustal kõrvaltegelasteks McFarlandide pere: Trisha neljateist-aastane vend Pete, ema Quilla ja isa Larry. Trisha ema ja isa on lahutatud, lapsed elavadki emaga koos. Kuna ema tahab ikka lastele harivat meelelahutust pakkuda, siis on nad raamatu alguses jalgsimatkamas kuuemiilisel "mitte väga raskel" rajal. Ema ja vend nääklevad nagu hullud, Pete on väga vihane ja verine kogu olukorra suhtes, ei meeldi talle vanemate lahutus (samas, kellele meeldiks?), matk on nõme, kaaslased on tüütud, nõmenõmenõme. Kerib ja kerib, nokib, norib, aasib. Kõige selle kõrval on just Trishal närv eriti must, ta tahab ja ei taha ka pissile, ütleb teistele korduvalt, et teeks siin toredas kohas pausi - aga keegi ei kuule ega kuula teda. Lõpuks saab Trishal sellest siiber ning ta jääb teistest maha, et käia kiirelt metsapeatusel ära ning üldse närve rahustada. Edasi aga viib üks asi teiseni, milleks minna tagasi, kui saab edasi minnes lõigata... pikk jutt lühidalt - väike tüdruk eksib metsa ära. Kingile omaselt on siin raamatus ka müstilist, ulmelist momenti; raamat pole kindlasti puhas ulmekas, küll on aga siin segamine päriselu ning saa-nüüd-aru-on-see-ulm-või-päris.

Raamat ongi üldistatuna sellest, kuidas Trisha metsas üksi hakkama saab. Seega oli mulle, kui hingelt matkajale, just see vaatenurk põnev. Raamatus on aga mitmeid teisi teemasid, üks peamisi ongi see, kuidas lahutus ja hilisem elukorraldus näeb välja läbi lapse silmade. Või siis pealkirjast paistev osa, Tom Gordon on ju kuulus Red Sox meeskonna pesapallimängija, kelle nr. 36 kirjaga särk on ka Trishal seljas. Trishal on seljakotis ka kaasas Walkmani pleier, millel on raadio ja mille kaudu ka vahel episoodiliselt akusid säästes kuulab, mis mujal maailmas toimub, kuuleb muuhulgas ka pesapalliuudiseid. Samuti peab Trisha vahel vestlusi vaimusilmas esile manatud oma iidoli Tom Gordoniga, et mitte üks olles hulluks minna.

Kui nüüd keegi mõtleb, et ma räägin pool raamatu sisu ära ja spoilerdan - noh, nii ja naa. See kõik on vaid pisike osa raamatust, sest nagu Kingile kombeks, siis tihtipeale pole üldse oluline isegi sisu ja tegevusega seotud detailid. Märksa olulisem on kogu loodud õhkkond ja teekond. Sest see raamat toimubki Trisha peas, kange ja tubli laps peab saama metsikus looduses hakkama ning see, mis ta peas toimub, ongi huvitav ja põnev. Pealegi suurem osa raamatust on... mul üldse puutumata.

Raamatu pealkiri tähendab "Kahe karu mambo", viide siis osalt sellele, kuidas raamatu alguses tuleb ühes stseenis telekast National Geographics'i saade karude armuelust, väljend kumab raamatus veel mõnestki kohast läbi.

"The Two-Bear Mambo" on kolmas lugu kahe sõbra, Hap ja Leonardi tegemistest. Kõik, mida ka eelmise kahe osa kohta ütlesin, kehtib ka siin - võrratu lõunaosariikide keskkond, lahedad hammustavad karakterid ning huvitav tegevus.

Raamat algab juba võluvalt mahedal noodil, mida on niiiii mõnus lugeda. Leonard elab parajas getos ning ta naabriks on korrumpeerunud linnavõimu poolt toetatud narkourgas. Eelmises raamatus ühel hetkel sai Hapil ja Leonardil sellest kõrini ning nad peksid maja narkaritest-diileritest tühjaks ja panid tule otsa. Tollal küll sai tuli veel õigel ajal kustutatud, samuti kolisid kurikaelad majja tagasi ja kogu narko-elu läks rõõmsalt edasi. See teeb Leonardile veel rohkem tuska ning mambo-raamatu alguses ta põletabki jõulude ajal narkourka maani maha. Kogu stseen on võrratult üles joonistatud, kus põlevast majast jookseb välja põlevate riietega inimene ning Leonard teda klohmib... vabandust, agressiivselt maas veeretab jalaga nügides, et leeke kustutada. Või kuidas Hap autole nõjatudes seda eemalt melanhooselt vaatab, kõrval kohalik politseinik, kes mingi hetk võtab sigaretile tuld majast värskelt väljajooksnud mehe veel suitsevast juuksepahmakast. Kõik kohalviibijad teavadju, et tegelikult on see maja üks kurjusepesa, moe pärast küll viiakse Hap ja Leonard pärast seda kõike politseijaoskonda, aga ega neid sealgi trümmi panda.

Igaljuhul hakkab siit lugu hargnema. Politseinik Hanson ja Hap on erinevatel eluperioodidel olnud armunud samassse naisesse, jurist Floridasse. Florida on noor ja tarmu täis naine, keda küll ei taheta võtta tõsiselt, sest lõunaosariikides, naine ja veel tumedanahaline - no kuhu see kõlbab?! Kui siis Florida läheb läheduses olevasse Grovetown linna ühte juhtumit uurima ning teadmata ära kaob, see muudab mitmeid inimesi murelikuks. Edasine ongi uurimine, mida viivad läbi kaks asjaarmastajat, kelle tee on parajalt künklik ja okkaline. Sest kui meeste kodulinn LaBrode on veel enam-vähem tavaline lõunaosariikide koht, siis Grovetown on vana Ku Klux Klani kodukant, kuhu tumedanahalised pole oodatud, või kes seal on, siis nende elu on paras põrgu.

Mu jaoks on raamatu võlu jällegi tihtipeale hoopis muus kohas, meeste sõpruses. Kuidas Hap ja Leonard on ühes kohutavas uberikus öömaja saanud ning siis ööhämaruses vestlevad, jõudes ühel hetkel tõdemusele, et sõprus on ikka vägev värk. Et on nad seal, üks valge ja hetero, teine tumedanahaline ja gei, ning mõlemil on olnud erinevaid suhteid, mehi ja naisi - aga nende sõprus on jäänud. Et kas äkki ongi nii, et seks rikub varem või hiljem kõik ära? Intiimsus ja kogu see tekialune-värk on ju jah tore, tahaks väga ja on mõnus. Aga varem või hiljem tekib muid muresid, ning siis hiljem on raske klattida, eriti kui ongi segamine nii täitsa hea läbisaamine, kui siis seksuaalsuhted. Ning kuidas on lahkuminek parajalt valulik protsess. Sõpruse puhul aga seda osa pole.

Kuidas tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud sõbrad peale raskeid katsumusi ei oska, ei suuda teineteisele enam silmagi vaadata, ka see on Lansdale'il äärmiselt hästi üles joonistatud. On nad ju ühtepidi näinud teineteise nõrki kohti, eriti kuna elu mõlemit kõvasti räsis. Lisaks on kõrvalseisjatel kohati raske aru saada, miks nad ikka edasi rühivad ning tüütu järjekindlusega üritavad saada sotti asjadest, mille teised on ammu juba maha matnud ning kalevi alla peitu pannud. Pole ju Hap ja Leonard superkangelased, ka machod mitte. Samas on neist peidus tahtmine teha õiget asja, seista nõrgemate eest ning leida üles kadunud sõbranna. Ka siis, kui elu tanksaapaga neerud lahti taob ning pärast näoli trotuaaril vereloigus vedeled.

Ikka ja jälle need võrratud üle võlli ja koomilised stseenid... kus näiteks kusagil urkas õnnestub sõpradel saada paduvihmas külmetades lagunevas ja kopitavas treileris öömaja. Mis haiseb räigelt koera järgi - iva on siis selles, et samas treileris on on varem ööbinud usuhullud, kes muuhulgas olid koerasõbrad. Kaasasolnud chihuahua sai mingi hetk jube märjaks, ning usuhullud otsustasid, et on hea mõte koera kaminas kuivatada, samal ajal ettevaatlikult tuld tehes. See tähendas, et väike elukas läks põlema, pani plehku ning ajas kõik kohad karvahaisu täis, lisaks hüppas nii diivanile kui voodil ja kuses need täis. Ühtepidi kahju loomast, aga teisalt on selline karune tragikoomilisus pagana nauditav.

Raamatute järgi on tehtud ka sari, kolm hooaega, iga hooaeg kajastab ühte raamatut. Kahjuks selle raamatuga sai ka sari otsa, seega kui sari meeldis, siis saab raamatutega sõprade seiklusi edasi jälgida. Raamatud ja sari on olnud kohati sarnased, kohati erinevad. Mulle meeldis sarja puhul isegi rohkem näiteks politseinik Reynolds, kes on raamatus ja sarjas teatud mõttes äärmiselt erinev karakter. Kokkuvõtvalt arvan, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine, vahet pole, kas võtta esimesena ette seriaal või sari.

Järjekordne väga meeldiv raamat Hapi ja Leonardi sarjast. Mul on kohe hea meel, et neljas on ka riiulist võtta, lisaks tellisin ka viienda ja kuuenda ära.

"Mucho Mojo" on Hap ja Leonardi juhtumiste teine raamat, sarja avas "Savage Season" ("Metsik hooaeg"). Kui "Mucho Mojo" sõna-sõnalt tõlkida, siis on see hispaania keeles "Palju maagiat", antud kontekstis tähendab see "Palju halba maagiat". Raamat ise on täiesti ingliskeelne, tegevus toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, Texases. Kõik, mida ka eelmise osa kohta ütlesin, kehtib ka siin - võrratu lõunaosariikide keskkond, lahedad hammustavad karakterid ning huvitav tegevus. See raamat on natuke rohkem krimka suunas kui eelmine, on ju juba alguses kenasti laip olemas. St "Much Mojo" on minu silmis Lihtsalt Hea Raamat (tm), mitte tingimata krimka. Samas peategelased tegelevad ka kuritegude uurimisega, seega on siin peoga ka krimkat. Sisust rohkem ei räägigi, sest ega siin polegi otseselt midagi põrutavalt uut. Raamatu võlud on hoopis mujal, keskkonnas, viisis, kuidas lugu jutustatakse.

Raamat on jälle "tavaline" Lansdale omas headuses. Minu jaoks oli taaskord võluv lugeda kahe täiskasvanud mehe sõprusest, eks eriti on just Leonardi osa huvitav, ei ole geist neegri elu lihtne lõunaosariikides. Samal ajal on ta vahe huumor pagana mõnus, ega muudmoodi ongi tal raske hakkama saada selles maailmas.

Või näiteks see, kuidas vanad sõbrad saavad teineteisest aru mõne sõnaga, on pagana lummav. Raamatus on stseen, kus Hap on Leonardil külas. Ühel hetkel avastab Hap, et Leonard on jäänud diivanile istuma ja vaatab tühja pilguga telekat. Hap tõuseb üles, näeb, et Leonard on pisarais, mille peale Hap läheb ning istub sõbra kõrvale. Vaatavad nad natuke aega telekat ning ühel hetkel küsib Hap:
"On Sul kõik hästi?"
"Jah."
"Onu Chester?"
"Mhmh."

Sõbrad vaatavad telekat edasi, kõik on ära üteldud. Taustaks niipalju, et Leonardi onu Chester on hiljuti siit maailmast lahkunud.

Sari ja raamat lähevad mõnevõrra erinevaid radu mööda, raamatus on kõvasti rohkem detaile, oh üllatust. Ütleme nii, et sari on filmi ainetel, mitmed sündmused klapivad, samas on nad ikka üsna erinevad, rõhuasetused on isesugused. Mulle kokkuvõttes meeldivad mõlemad väga, mõlemad on samal teemal, põhimõtteliselt saab sarja ja raamatu peale kokku kaks lugu.

Kui rääkida raamatu vägevatest kohtadest, siis peatükk 29. on eriti jumalik. Ma isegi vast ei spoilerda, kui ütlen, et nii Hap kui Leonard on ühel hetkel erinevatel põhjustel maailmas pettunud, ning nagu jumala ettekuulutus, on lähikonnas õigel ajal õiges kohas üks põletav probleem. See, kuidas mehed haaravad Texase stiilis tulirelvad ning lähevad omal käel õigust mõistma - pagan, nii vägevalt kirja pandud! Stseeni võib võtta kui actionit, aga tegelikult on see kibekarm kohtupidamine, kus mehed on uurijad, politseinikud ja timukad (okei-okei, täitsa laipadeni ei jõuta) kokku, pahalaste kaela sajab tuld ja tõrva... huhh, tõesti-tõesti, grandioosne vaatemäng! Need, kes on sarja näinud, natuke aimavad, millega on tegu. Aga raamatus ja sarjas on taaskord rõhuasetused ja vorm sutsu erinevad.

Võrratutest stseenidest meenub veel koht, kus sõbrad oma uurimustöö käigus jõuavad Illum Mooni naabri juurde. Neegrite linnaosa, lobudikud, palav kui kurivaim ning õhk on sitahaisust paks. Lava keskel on maikas must mees, kes mälu järgi äkki roojaveekraavi vmt kallal labidaga tööd teeb ja räägib susinalt, nagu oleks tal sokk suus. No igaljuhul tuleb välja, et mees pillas oma kunsthambad virtsa sisse ning ei leia neid üles. Raha pole ka, et minna lihtsalt uusi ostma, seega plaanib ta hambad pasa seest üles otsida, puhtaks pesta ja edasi kasutada. Teate, seda on raske kirjeldada, aga sedasorti padutumedat päriselukoomikat on raamatus siin ja seal, kus otseselt nalja ei saagi, aga olukord ise on pagana mõnusalt jabur-krussis.

Stiililiselt pole raamat täitsa nordic noiri tüüpi tumedik, samas on siin tegelastel probleeme ning ka kuritegu on märksa võikam, kui näiteks seriaalis. Aga igaljuhul võiks sobida ka karmi krimi huvilistele, kuigi eks tõelist jälkust leiab ikka Põhjamaadest, see on siin Lihtsalt Tume Ja Karm Krimka (tm).

Äärmiselt nauditav raamat. Muudest elulistest asjaoludest tulenevalt lugesin seda pigem õhukest paperbacki pea kuu aega, mis sobis hästi, kuna saingi kogu aeg jälle peatüki või paar nautida. Lansdale on amatöördetektiivipaari seiklustest kirjutanud kokku üle kümne romaani; kui tase on vähegi sarnane, siis on palju head lugemist ees ootamas.