Mucho Mojo

"Mucho Mojo" on Hap ja Leonardi juhtumiste teine raamat, sarja avas "Savage Season" ("Metsik hooaeg"). Kui "Mucho Mojo" sõna-sõnalt tõlkida, siis on see hispaania keeles "Palju maagiat", antud kontekstis tähendab see "Palju halba maagiat". Raamat ise on täiesti ingliskeelne, tegevus toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, Texases. Kõik, mida ka eelmise osa kohta ütlesin, kehtib ka siin - võrratu lõunaosariikide keskkond, lahedad hammustavad karakterid ning huvitav tegevus. See raamat on natuke rohkem krimka suunas kui eelmine, on ju juba alguses kenasti laip olemas. St "Much Mojo" on minu silmis Lihtsalt Hea Raamat (tm), mitte tingimata krimka. Samas peategelased tegelevad ka kuritegude uurimisega, seega on siin peoga ka krimkat. Sisust rohkem ei räägigi, sest ega siin polegi otseselt midagi põrutavalt uut. Raamatu võlud on hoopis mujal, keskkonnas, viisis, kuidas lugu jutustatakse.

Raamat on jälle "tavaline" Lansdale omas headuses. Minu jaoks oli taaskord võluv lugeda kahe täiskasvanud mehe sõprusest, eks eriti on just Leonardi osa huvitav, ei ole geist neegri elu lihtne lõunaosariikides. Samal ajal on ta vahe huumor pagana mõnus, ega muudmoodi ongi tal raske hakkama saada selles maailmas.

Või näiteks see, kuidas vanad sõbrad saavad teineteisest aru mõne sõnaga, on pagana lummav. Raamatus on stseen, kus Hap on Leonardil külas. Ühel hetkel avastab Hap, et Leonard on jäänud diivanile istuma ja vaatab tühja pilguga telekat. Hap tõuseb üles, näeb, et Leonard on pisarais, mille peale Hap läheb ning istub sõbra kõrvale. Vaatavad nad natuke aega telekat ning ühel hetkel küsib Hap:
"On Sul kõik hästi?"
"Jah."
"Onu Chester?"
"Mhmh."

Sõbrad vaatavad telekat edasi, kõik on ära üteldud. Taustaks niipalju, et Leonardi onu Chester on hiljuti siit maailmast lahkunud.

Sari ja raamat lähevad mõnevõrra erinevaid radu mööda, raamatus on kõvasti rohkem detaile, oh üllatust. Ütleme nii, et sari on filmi ainetel, mitmed sündmused klapivad, samas on nad ikka üsna erinevad, rõhuasetused on isesugused. Mulle kokkuvõttes meeldivad mõlemad väga, mõlemad on samal teemal, põhimõtteliselt saab sarja ja raamatu peale kokku kaks lugu.

Kui rääkida raamatu vägevatest kohtadest, siis peatükk 29. on eriti jumalik. Ma isegi vast ei spoilerda, kui ütlen, et nii Hap kui Leonard on ühel hetkel erinevatel põhjustel maailmas pettunud, ning nagu jumala ettekuulutus, on lähikonnas õigel ajal õiges kohas üks põletav probleem. See, kuidas mehed haaravad Texase stiilis tulirelvad ning lähevad omal käel õigust mõistma - pagan, nii vägevalt kirja pandud! Stseeni võib võtta kui actionit, aga tegelikult on see kibekarm kohtupidamine, kus mehed on uurijad, politseinikud ja timukad (okei-okei, täitsa laipadeni ei jõuta) kokku, pahalaste kaela sajab tuld ja tõrva... huhh, tõesti-tõesti, grandioosne vaatemäng! Need, kes on sarja näinud, natuke aimavad, millega on tegu. Aga raamatus ja sarjas on taaskord rõhuasetused ja vorm sutsu erinevad.

Võrratutest stseenidest meenub veel koht, kus sõbrad oma uurimustöö käigus jõuavad Illum Mooni naabri juurde. Neegrite linnaosa, lobudikud, palav kui kurivaim ning õhk on sitahaisust paks. Lava keskel on maikas must mees, kes mälu järgi äkki roojaveekraavi vmt kallal labidaga tööd teeb ja räägib susinalt, nagu oleks tal sokk suus. No igaljuhul tuleb välja, et mees pillas oma kunsthambad virtsa sisse ning ei leia neid üles. Raha pole ka, et minna lihtsalt uusi ostma, seega plaanib ta hambad pasa seest üles otsida, puhtaks pesta ja edasi kasutada. Teate, seda on raske kirjeldada, aga sedasorti padutumedat päriselukoomikat on raamatus siin ja seal, kus otseselt nalja ei saagi, aga olukord ise on pagana mõnusalt jabur-krussis.

Stiililiselt pole raamat täitsa nordic noiri tüüpi tumedik, samas on siin tegelastel probleeme ning ka kuritegu on märksa võikam, kui näiteks seriaalis. Aga igaljuhul võiks sobida ka karmi krimi huvilistele, kuigi eks tõelist jälkust leiab ikka Põhjamaadest, see on siin Lihtsalt Tume Ja Karm Krimka (tm).

Äärmiselt nauditav raamat. Muudest elulistest asjaoludest tulenevalt lugesin seda pigem õhukest paperbacki pea kuu aega, mis sobis hästi, kuna saingi kogu aeg jälle peatüki või paar nautida. Lansdale on amatöördetektiivipaari seiklustest kirjutanud kokku üle kümne romaani; kui tase on vähegi sarnane, siis on palju head lugemist ees ootamas.