"Cujo" ei ole eesti keeles ilmunud. Aga võiks. Sest olenevalt audientsist on seda raamatut pandud nii naistekate kui horrori alla. Mõlemad variandid on õiged. Tähendab, tahtsin ütelda, et valed. Aga sellest kriban hiljem pikemalt...

Stephen King ütles oma "Kirjutamisest" raamatus, et tal on kahju, et ei mäleta midagi selle raamatu loomeprotsessist. Nimelt jõi ta sel eluperioodil korralikult ning mõne raamatu kirjutamise kohapeal on hägu. Millest on tal endal kahju, kuna üle lugedes tundus raamat kirjanikule täitsa meeldiv. Cujo on raamatus koera nimi, päriselt on ajaloos olnud inimene nimega Willie Wolfe, kelle hüüdnimi oli samuti Cujo, kes on läinud ajalukku mitme sündmusega, muuhulgas ka pantvangidraamaga. Koer Cujo seikleb ka teistes Kingi raamatutes, leiab teda näiteks "Needful Things"-is ja "Pet Sematary"-is ning lisaks veel paaris teoses.

"Cujo" ilmus aastal 1981, 1982 sai British Fantasy Award ulmeauhinna. Stiililt on tegu psühholoogilise õudusega, kus ulmeelement on olemas, aga mitte domineeriv. Raamatu järgi on aastal 1983 tehtud ka samanimeline film.

"Cujo" raamatut teatakse jah kui koera-raamatut, täpsemalt on juttu marutõvest, mis selle kirjaniku puhul on läbi oma prisma. Aga nagu ikka, siis räägib ta ka millestki muust, paljudel teistel teemadel. Hästi huvitav on lugeda näiteks, kuidas ühel imeilusal koduperenaisel on kõrvalsuhe ning mis saab, kui see välja tuleb. Just see on põnev, kuidas naine mehele räägib, et mis viis kõrvalsuhteni. Kodu vaikus ja hirm üksilduse ees. Sest tööl ta ei käinud (USA, 70nendate lõpp, siis ju olid paljud naised kodukanad), nelja-aastane laps oli ka lasteaias palju. Mees käis niikuinii tööl, ka kodus oli töölainel. Ning kui siis sattus naise ellu apetiitne töömees, kui naine algul natuke flirtis võõra mehega, see mäng oli pagana erutav ning labaselt üteldes oligi varsti ots sees. Seks oli okei, naisel orgasme jagus, aga tegelikult ta nautis seda kõike kokku mõõdukalt. Igaljuhul lugesin ma seda osa raamatust ja mõtisklesin, et näe, räägitakse, et õuduskirjanduse kuningas, aga igalpool räägib ta tegelikult palju erinevaid lugusid, mis on teinekord ägedamadki, kui põhiliin.

Põhiliin on marutaudis koerast. Ma rohkem ei tahakski sel teemal ütelda. "Aus õudus" on mu silmis üks variant ning üsna hea kokkuvõte, eks see haigestunud bernhardiin teeb nende kaante vahel tõesti palju tuska. Ulmet on ka mingis mõttes, hästi näpuotsaga.

Ma ei saanud raamatuga algul kuidagi liikuma. Eelmised Kingi raamatud olid mul järjest sellised, kus peatükid olid nummerdatud, raamat jagatud suuremateks osadeks. "Cujo" puhul olid ka sisuliselt peatükid, need olid aga eraldatud vaid topeltreavahetustega, mis natukene oli tehniliselt tüütu. Samas mingil hetkel sain ma raamatuga sõbraks ning läks üsna ludinal, pealegi näiteks "Dolores Claiborne" on ju üldse ühes jorus kirjutatud, mis ka tahtis sutsu harjumist.

Lisaks veel sisuline pool, ülesehitus. Raamatu alguses oli huvitavamat osa, siis vahele sellist pigem tüütut ja tuima "väikesed inimesed elavad igavat elu" tüüpi juttu. Saa nüüd aru, miks King nii tegi, seda küll polnud õnneks palju ning raamat läks kenasti käima. Ning kui käima läks, see oli ikka päris kohutav. Ma ei saa seda kuidagi täpsemalt kirjeldada ilma teiste lugemiskogemust rikkumata, seega jään väga hägusaks siinkohas. Küll aga ütlen, et see raamat on ikka väga jube, mingil hetkel segab King lõdva randmega kokku mitu äärmiselt emotsionaalset liini ning ma olin ikka väga löödud ja kurb, kui sirvida ka teisi lugemiskogemusi, siis ma pole üksi. Mitte, et ma kiruks Kingi sellise lahendusviisi pärast, kaugeltki mitte! Vastupidi - kui kirjanik suudab mind nii kõvasti loksutada, et vesistan vahepeal lugedes, siis on see ainult märk väärt kirjutamisoskusest.

Kokkuvõtvalt - jälle pagana tore raamat Stephen Kingilt. Millalgi tulevikus võiks esimese veerandi üle lugeda, kuna vahel ikka kippus tähelepanu hajuma. Samas loo seisukohast vast midagi puudu ei jäänud ning raamatu teine pool ja eriti viimane veerand oli lõdva randmega "kuus" viiepalliskaalal. Nagu tegelikult ka, ma olen vaimustuses!