User Profile

Mõned aastad tagasi avastasin "Hap and Leonard" sarja (loodud Lansdale raamatute põhjal), mida olen praeguseks kolm korda juba vaadanud. Kusjuures viimasest korrast polegi väga palju möödas, kuid juba on tunne, et vaataks äkki veel. Sest elu Ameerika lõunaosariigis (Texas), eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus - see on lummav, just sarja loojate Nick Damici ja Jim Mickle vaatenurgast. Kuna sari sai kirvest peale kolmandat hooaega (ning lõppes vaataja seisukohast väga valel hetkel), siis mõtlen juba tükk aega, et võiks proovida raamatuid lugeda, seal läheb ju tegevus edasi.

Joe R. Lansdale on väga viljakas autor, esimene romaan ilmus tal 40 aastat tagasi ning ainult romaane on tal hetkel juba 61 tükki, lisaks palju jutukogusid ning arvukalt koomikseid (märksa rohkem kui romaane).

"Savage Season" on siis Hapi ja Leonardi lugude avaraamat. Hap on mõnevõrra naiivne valge heteromees, kuuekümnendatel maailmaparandajast idealist, kes isegi istus kinni poolteist aastat, kuna ei soovinud Vietnami sõdima minna. Leonard on mustanahaline gei, küüniline ja hammustava suhtlemisviisiga, Vietnamis sõdinud. Mehed on suured sõbrad, teenivad elatist juhutöödega, raamatu alguses on nad mõlemad "rose field niggers" (roosipõlluneegrid, korjavad roose). Sarja ning raamatu puhul on neil küll tutvumise taust erinev, kuid tulemus on sama - nende elus juhtub asju, millest raamatud räägivadki. "Savage season" ("Jõhker hooaeg") hakkab peale sellega, kuidas Hapi ex-abikaasa Trudy ujub välja, soojenduseks on natukene voodisambot, peale seda kutsub mehe mõnevõrra hämarale tööotsale. Hap võtab Leonardi kaasa ning edasine on siis läbi paksu ja vedela rassimine. On värvikad tegelaskujud, on huvitavat tegevust ning seda kõike mõnusas lõunaosariikide keskkonnas.

Lansdale stiil on mõnusalt napp, mulle meeldivad ta dialoogid. Samas pole see selline tavaline tegevuspõhine raamat, on ka mõtisklemist, läbi nii mõnegi juhtumise pajatab autor hoopis muid lugusid. Näituseks siis Hapi ja Trudy varasem suhe, mis raamatu kulgedes saab järjest uusi ja uusi toone. Või Leonardi leppimatu vaen naiivsete idealistide osas, kellega tal siin raamatus palju raginat ja piikide murdmist on.

Stiili poolest on see "tavaline" romaan vist. St siin on kuritegusid, aga pole krimka. On vägivalda, tulistamist ja üsna mahlakaid stseene - aga pole ka põnevik. Hea raamat, noh, lugesin ta päevaga läbi, mida võõrkeelse kirjandusega juhtub mul üliharva. Vbolla "meestekas" on võimalikke žanrinimetusi - aga mitte nüri testosteroonist nõretav udjamine, vaid selline mehine värk. Kusjuures Hap ja Leonardi romaane on veel üksteist tükki, rääkimata lühiromaanidest ja - juttudest.

Kumb on parem, kas sari või raamat? Raske ütelda. St sari on ülihea, raamatule ma täispunkte ei anna, kuna ta on selline "väga hea" kuid mitte "suurepärane". Mulle meeldib sarjast just Leonardi karakter, raamatut lugedes kippus ikka Michael K. Williams silme ette tulema. Samas raamatus on kohti, mida sarjas pole, lisaks on mitmeid asju muudetud. Head mõlemad, täiendavad teineteist kenasti.

Tegelikult kui ma nüüd raamatule mõtlen, siis Paco tegelaskuju on raamatus märksa sügavam ja nüansirohkem. Sarjas on ta lihtsalt üks groteskse väljanägemisega ja hämara taustaga kuju, raamatus saab märksa rohkem teada, mis temaga juhtus, mida ta mõtleb ja plaanib. Ehk siis kui sari meeldib, siis tasub raamatut ka juurde lugeda.

Aasta siis oli 1987, mil USA thrash metal bänd Anthrax tuli välja nende kolmanda stuudioalbumiga "Among The Living". Kui tollasest kuulsast thrashi-nelikust Metallicat teab tänapäeval poisiklutt ja plikanatt, siis Anthrax, Slayer ja Megadeth on kahtlemata küll väga kuulsad - aga natuke vähem. Igaljuhul tuli sellest neljaraudsest väärt mussi aastatel 1982 kuni 1990 (aasta 1990 on mu tõmmatud ülimalt subjektiivne kvaliteedipiir) kõvasti-kõvasti, "Among The Living" on paljude jaoks Anthraxi luigelaul, nagu ka näiteks Slayeri "Reign in Blood", Metallica "Master Of Puppets" ja Megadethi "Rust in Peace". Eks on neil kõigil palju nauditavat muusikat märksa rohkem lisaks mainitud albumitele. Igaljuhul on Anthraxi "Among The Living" üks metalmaailma kõvasti mõjutanud album, mis ka värskelt koomiksivormi valati.

Koomiks on üles ehitatud klassikalises vihikute vormis, kokku üheksa lugu, igaüks kajastab ühte pala albumilt, neid ümbritseb Greg Nicetero loodud NOTMANi nimeline tegelane. Alguses on Anthraxi "Among The Living" aegse laulja Joey Belladonna sissejuhatus-kommentaar.

Koomiks lähebki käima "Among The Living" vihikuga, mis mulle vist meeldiski teatud nurga alt kõige rohkem. On see ju ka kõige lähemal mingis mõttes algsele laulule, mis on teatavasti loodud Stephen Kingi "The Stand" tellise (minu loetud paperback oli natuke üle 1300lk) põhjal, düstoopiline lugu sellest, kuidas inimeste loodud kuri viirus maakera tühjaks teeb. Igaljuhul on see versioon koomiksina pagana äge.

"Caught In A Mosh", nojah, moshpit ehk siis see koht lava ees, kus juuksed lendavad ja energia pulbitseb. Koomiksivormis päris tore ulmelugu.

Laul "I Am The Law" baseerub teatavasti Judge Dredd koomiksil, seega koomiks -> laul -> koomiks tulemus on selline hea, normaalne, okei. Ei midagi meeletult uut, samas kerge vimka on sees.

"Efilnikufesin (N.F.L.)" - seda laulu kohapealt on pändiliikmed pidanud korduvalt ajakirjanikele täpsustama, et "Raisk, mine kuula laulu sõnu, see pole Ameerika Jalgpalliliigast (National Football League)!" "N.F.L." tähendab üldse "Nice Fuckin' Life", mida ka "Efilnikufesin" tagurpidi on. No igaljuhul on laul üldsegi narkosõltuvusest, koomiks... noh, sarnasel teemal. Sisukuse, loovuse ja muu sellise poolest on see vast koomiksi tipp, väga huvitav stoori.

"A Skeleton In The Closet" - jälle Stephen Kingi algmaterjalil põhinev pala, ilmunud eesti keeles "Isemoodi aastaajad" kogumikus nime all "Andekas õpilane" ("Apt Pupil"). Sürr lugu, visuaalses mõttes selle raamatu tipp mu silmis. Õnneks on Kingi algmaterjali (ja ka Anthraxi loo) osad (tänapäeva kontekstis tüütud) detailid koomiksist välja jäänud.

"Indians" - indiaanlaste elu reservaatides, koomiksis siis... omamoodi vormis. Ei töötanud, ei olnud väga huvitav.

"One World" - külma sõja aegne hoiatuslaul, koomiksis siis päris omamoodi viisil. Läks meeldivale poolele.

"A.D.I. / The Horror Of It All" on pühendatud Metallica bassimängija Cliff Burtonile, kes sai aastal 1986 autoõnnetuses surma, kes oli paljude jaoks oluline inimene. Koomiksivormis on lugu... segane. On vihjeid nii loo algmaterjalile kui üldisemalt horrorile. Oli kokkuvõttes "midagi".

"Imitation Of Life" on (muusikamaailma) valelikkusest ja silmakirjalikkusest. Koomiksina... ma ei saanud sellest aru! Nagu tegelikult ka, see oli midagi - aga mis? Ei tea.

Kokkuvõtvalt - nagu igasuguste selliste suurte monumentaalsete teoste ümber punutud lisakraamiga, eriti kui on palju autoreid, on tulemus üks mahedalt jälk surströmming, mis on pehmes krehvtises kastmes. Tähendab, kui nüüd tõsiselt ütelda, siis kõikuva kvaliteediga ning fännidele tore sirvida. Omade väga meeldivate hetkedega, ükskõikseks jätva osaga ja vabandage mu prantsuse keelt, aga paar tükki olid ikka puhas pas...khm, nojah, kehvikud. Aga kokkuvõtvalt ei kahetse ostmist hetkekski, panin ka sügisel sama koomiksifirma alt tuleva King Diamondi klassikalise albumi "Abigail" põhjal valmiva koomiksi eeltellimuse sooja.

Jah, otse loomulikult kuulasin ma selle lugulaulu kirjutamise ajal Anthraxi kõnealust plaati taustaks. Oli ikka hea küll. Endiselt.

Romaan võitis 2004. aasta romaanivõistlusel III auhinna.

Autori teine (st järjekorras teisena kirjutatud) romaan, "Mesilased", meeldis mulle meeletult, erakordselt mõnusate kirjeldustega ja suurepärase meeleoluga. "Kuldne aeg" on autori esikromaan, ulme, stiililt võiks olla "midagi veidrat". Mitte küll täitsa China Miéville "Perdido tänava jaam", aga mingis mõttes tsipa sarnast. On ju mõlemil juttu maailmast, kus erinevaid mutatsioone on päris palju. Friedenthal läheneb sellele küll hoopis teisiti, aga eks on soov ellu jääda ning eluga jätkata taustal universaalne.

Väga ei tahakski sisust rääkida, on päris lahe ummamuudu keskkond, mis kohati täitsa naljakal moel tänapäevase eluga seostub. Näiteks on palju juttu vaktsineerimisest, mis teatavasti praegusel ajal on hoopis teistsuguse värvinguga kui näiteks siis, kui raamat ilmus.

Tõrvatilkadest rääkides, raamatus on jube palju ropendamist, see ei sobinud mu arvates kuidagi üldse. Mitte, et ma peaks karmi sõna kuidagi koledaks või ebameeldivaks, kaugeltki mitte. Sõna on sõna, sõnadel on vägi. Aga vandumine, ropendamine on mingi hetkeni mõistetavad, on ju elus selliseid raskeid situatsioone küll. Siin raamatus oli aga natuke liiga palju... ma ütleks, et madalalaubalist sõimu.

Kui aga rääkida pigem raamatu võludest, siis on Friedenthal sõlminud sisse mitmeid viiteid teistele kirjandusteostele. Ilmselt ma ei saanud mitmetest aru, kui aga tegelaseks on Miikael Valtari ning Berlioz, kui leheküljel 123 on lause "Mehe pea oli purustatud, nagu oleks sellest trammiga üle sõidetud," see paneb ikka muhelema küll. Või tegelane Aldous, kes heast uuest ilmast unistab.

Kujundus on täitsa omapärane. Nõuka-ajal oli palju selliseid, noh, mittemidagiütlevaid raamatuid, aastal 2005 - miks ka mitte. Ilmselt torkab ja torkas see silma. Lisaks muidugi on raamatu maht ebatavaline - ma hindan väga autoreid, kes saavad paarisaja leheküljega hakkama.

Kuigi mulle meeldis "Mesilased" meeletult rohkem, siis on "Kuldses ajas" oma võlu. Ka keelekasutuse osas on hilisemat Friedenthali tajuda, kui palju näiteks kasutatakse sellist sõna tänapäeval nagu "tiiskant"?

Lühidalt - mulle meeldis väga ulmelise Freidenthaliga kokku puutuda.

Miks küll keegi ei ole mind varem pannud Meelis Friedenthali lugema?!

Aga pikemalt...

...jah, minu esimene Friendenthal. Olen temast kui ulmekirjanikust ammu juba kuulnud, ükski raamat pole aga näppu jäänud. Meelis Friedenthal on võitnud mitmeid auhindu, muuhulgas ka Stalkeri, olnud Aasta Kirjanik ning saanud Euroopa Liidu kirjandusauhinna kõnealuse raamatu eest. Friedenthal on dr. theol; muuhulgas ka ulmeajakirja Algernoni toimetuses. Eemalt vaadates on autor jätnud sellise... esteedi mulje (palun vabandust, aga mul hakkas nüüd Psychoterror peas kummitama, väga piinlik), mis kunagi pelutas, see on ka põhjuseks, miks MF on seni lugemata olnud. Praeguseks ajaks aga vastupidi, hoopis tekitas väljapeetud muljend huvi. Peale raamatu lõpetamist mõtlesin et oh, kauaoodatud kaunikene.

"Mesilased" ei ole ulme. Vist. St raamat on vahepeal unenäoline, mulle tuli millegipärast Ristikivi "Hingede öö" silme ette, millest, tõsi küll, ma ei mäleta suurt midagi, kuna lugesin viimati paarkümmend aastat tagasi.

Lugesin raamatu kolmandat trükki. "Mesilasi" on tõlgitud neljateistkümnesse keelde, mis on mingis mõttes arusaadav, kuna 17. sajandi lõpus Tartus toimuv tegevus on üsna universaalne ning mõistetav terves Euroopas. Rääkimata sellest, et raamat on tõesti suurepärane kompott, mis räägib loo ning samal ajal harib lugejat Eesti ühe ajalooperioodi kohapealt.

Raamat räägib üliõpilasest nimega Laurentius Hylas, kes on Leideni ülikoolis saanud baka ning siirdub Tartu Ülikooli õppima. Aasta on 1696, Eesti on nälgas, kogu aeg sajab vihma, igalpool on ikaldus ja surm, isu pole ja suus on kehv maitse. Raamat kestab vaid nädala, selle aja jooksul annab autor suurepärase vaate tolle aja teoloogiasse, humoraalsesse meditsiini, juttu on Boyle korpuskulite teooriast, palaviku ravimisest aadri laskmisega, tinktuuride segamisest. Nõiad, nende protsessid ja kõik seonduv on äärmiselt oluline teema. Eriti huvitav oli vahepeal raamat käest panna ning mõtiskleda, kuidas tänapäeva maailm on osade inimeste jaoks samasugune kui siin raamatus, 17. sajandi lõpus. Mitusada aastat on edasi läinud, mõned ideed aga elavad siiamaani... aga see selleks.

Soovitan peale raamatu lugemist tutvuda ka Vikiga, seal on mitmeid huvitavaid seoseid välja toodud. Raamatu lõpus on autori märkused, mis on pigem essee kogu loetud maailm ja temaatika kohta, andis teosele äärmiselt palju juurde.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu. Paarsada lehekülge, parajalt pikad peatükid, on mõtisklemist ja tegevust - jah, palun sellised raamatuid veel ja veel mu lugemisse!

Võrratu raamat. Kui Friedenthali teised raamatud on vähegi sama tugeva tasemega, mmm... sealt on palju väärt lugemist ees ootamas.

Juba algus on selline, et lööb jalust maha ja paneb mõnust nurruma:

"Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha."
(lk. 3)

Veel näide stiilist:

Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustasid hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud omi alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu.
(lk. 201)

Raamatu algust saab lugeda siit: algernon.ee/node/14

Romaanikatkend EPLis: epl.delfi.ee/artikkel/64313035/romaanikatkend-meelis-friedenthal-mesilased

Katkendeid romaanist saab kuulata siit: vikerraadio.err.ee/876528/jarjejutt-meelis-friedenthal-mesilased-1

Ütlen kohe ära, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Samas on väga head põhjused, miks seda eesti keeles tutvustada.

Eesti keeles pole see raamat ilmunud. Aga mingi nurga alt vaadates võiks, on ju siin raamatus kasutatud eesti keelt.

Raamat on siis kosmoseooper... mingis mõttes. Juttu on sellest, kuidas maamuna võistleb ülegalaktilises Eurovisioonis teiste planeetidega ning tõestab niimoodi oma eksistentsi. Ühel hetkel ilmuvad maa peale kõikide inimeste juurde sinised flamingod, ning tuleb välja, et inimene polegi kosmoseulatuses üksi. Samas pole ka oodata sõda tulnukatega, hoopis on Metagalactic Grand Prix, mis on tekkinud Sentience Wars (Tundesõjad?) asemele. Kaotamine pole nalja-asi, siis on 50000 aastat ikaldust ees ootamas.

No vot, tulnukad on teinud listi võimalikest artistidest, kes siis võivad minna Maad esindama, kaks laiali läinud gläm rock bändi Absolute Zeroes liiget Oort St. Ultraviolet ja Decibel Jones hakkavadki siis inimkonna tulevikku päästma.

Stiili poolest ujub kohe mälupinnale Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi käsiraamatuga Galaktikas", just enda jaburduste poolest. Kui Adamsi triloogia esimene raamat oli täitsa lahe... kunagi, siis "Space Opera" tundus algul pull, aga jube kiirelt käis rihm maha ja see ei olnud ei naljakas ega huvitav. Lugesingi esimese kolmandiku läbi, rohkem ei jaksanud, see veiderdamine ei olnud nauditav. Mulle tundub, et kui see oleks olnud lühiromaan või üsna pikk jutt, siis oleks olnud teine tera. Praegune tulemus on ülekirjutatud vahutamine, ei olnud mu tassike teed.

Autorile andsid sisendi Keiti Vilms ja Juhan Raud, natuke saab taustast lugeda siit: www.facebook.com/groups/770177463102795/permalink/1629648580489008

Eesti keelt kohtab näiteks lk 44, Üürgama konglomeraat ja lk 45, kus on tegelane nimega Öö.

Autor ise ütles nii: "When I got the idea to use the Eurovision countries’ languages to name all the aliens, I started making word lists, and what I discovered was this: if I weren’t committed to honoring every participating nation (and there are a lot) with a linguistic homage, I could have named the whole galaxy using only Finnish, Estonian, and Hungarian, and you all would have been like “Cat, how did you come up with such amazing names?” and I would have demurred bashfully, but really, it would have just been those three language dictionaries on my desk because they are the greatest. I suggest everyone study them because that language group really is fascinating in terms of structure, vocabulary, and versatility. I admit I’m a language nerd, but hot damn, they are just something else. First prize."

Raamat ei ole eesti keeles ilmunud. Ilmselt oleks seda ka raske välja anda, kuna tekst on teinekord ebatavalisel kujul, aga sellest allpool. Žanriliselt on tegu noortele mõeldud kosmoseooperiga, mis on (kohati) epistolaarse romaani ("kiriromaan") vormis. Etteruttavalt - see pole mingi tavaline igav mittemidagiütlev "nagu nad kõik" noortedüstoopia, väga ponks ja kobe hoopistükkis. Õigemini ma isegi ei tea, kas on ilus YA silti kasutada, selline vähe piiripealne-värk.

See pole klassikaline raamat, kus on peatükid, lõigud ja muu tuttav värk. Jah, on ka mõned peatükid ja ka lõike kohtab kuid... see siin on uurimisraport, mis sisaldab memosid, lõike jutukatest, ajaleheartikleid, hukkunute nimekirju, erinevaid jälitusprotokolle, intervjuusid, reklaame, laboriraporteid, skeeme ning... osasid kohti on isegi raske kirjeldada, et mis need on. Teinekord on paras osa teksti raskesti loetav, siis nuputa, et mis võiks kirjas olla.

See kõik on hästi hüplik, killustatud, aga samas lummav ja omavahel kokkukõlav. Ning kokkuvõttes ladusalt loetav. Eks ma tegelikult ilmselt eelistan vanamoodsat romaanivormi, aga vahel võib ka selliseid raamatuid lugeda, Sylvain Neuveli "Magavad hiiglased" on näiteks sarnane. Kuigi jah, Kaufmani raamat on märksa eklektilisem ja rohkem "päris", st on igasuguseid suvalisi sodipabereid ja flaiereid näiteks, mis kõik infokilde kannavad. Või vereplekkidega dokumente.

Sisust mõni sõna. On tulevik, aastaks 2575 ning kaks megakorporatsiooni peavad ühe väikese jäise planeedi (Kerenza) pärast sõda. Kokkuvõttes BeiTech tuleb lahingulaevadega kohale: tuleb ju ometi ärihuvi kaitsta, sest planeedil käib illegaalne hermiumi (hea küttematerjal) kaevandamine! Planeet tehakse maatasa, edasine sõda on juba kosmoses. Jutt on suuresti kahe noore täiskasvanu, Kady Granti ja Ezra Masoni, silme läbi. Raamat hakkabki peale paari lahkuminemisega, kuna aga satuvad kohe sõjakeerisesse, siis saab nende suhe hoopis uue värvingu. Kistakse jälle neid lahku, seekord siis sõja poolt, samas leidlik hing leiab ikka suhtlemisvõimaluse. Edasi on kõvasti konflikte, sõda kosmoses ning palju tulevärki, eriti äge on see, kuidas omapärane võitluspaar tulesädemena tohutute jõudude vahel kaalukaussi suunab.

Lisaks on veel eraldi teema kiirelt leviva tõvega, mis praegusel koroona-ajal temaatikana hästi sobib. Aga eks raamatus neid teemasid ja probleeme jagub, kellel huvi, siis saab juba ise lähemalt tutvuda.

Raamatu kesk-lõpupoole oli üks pööre, mida mu aju keeldus uskumast. St ma lugesin, mõtlesin, et sain millestki valesti aru, et kas ei pannud tähele või mis. Aga siis 10 lk edasi... no midagi ei klapi. Sirvisin tagasi, vaatasin... no pekki küll! Nii ei tehta lugejaga! Igaljuhul kümme punkti ja potililled autoritele, huvitavaid süžeepöördeid on siin teisigi, aga ühes kohas suutsid nad ikka korralikult üllatada.

Raamat ise on küll tellisemõõtu, samas on tavapärast tihedat teksti osaliselt, on palju erinevaid dialooge või siis jah materjali, mis ei tähenda pidevalt tervete lehekülgede läbilugemist. Kokkuvõttes enam-vähem normaalse mõõduga raamat, ei pea kartma meeletut mahukust.

Võib juhtuda, et raamatust tehakse ka film, kuna Warner Bros ja Brad Pitti filmikompanii Plan B Entertainment on vastavad õigused endale hankinud. Viimane infobitt sel teemal pärineb küll aastast 2015.

Tagantjärele vaadates: kui ma oleksin algul rohkem tausta uurinud, siis ilmselt ei oleks hakanud ette võtma. Sest "Illuminae" on tegelikult sarja avaosa, tegu on triloogiaga + veel eellugu (mis on küll lühiromaan). Avaosa on tõesti väärt värk, aga sellise formaadi läbinärimine veel kolm korda... ei tea, peab mõtlema. Mõte pole ju halb. Vbolla osta riiulisse valmis ning vahete-vahel jälle võtta üks ja lugeda? Eks muidugi lugu jõudis loogilisse punkti, põmst saaks lugemise ka siin ära lõpetada. Raamatu lõpus on ka mõned jupid järgmisest osast, seega lugu läheb küll edasi. Aga võib jätta ka avaosaga pooleli, edasise lugeja pähe tiksuma ja fantaseeruma.

Raamat on ilmunud ka eesti keeles, pealkirjaks „Mis oleks, kui …? Tõsised teaduslikud vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele“.

Kes siis ei tea XKCD koomiksit ning selle autorit Randall Munroed? Tähendab - kui keegi ei tea, siis vaadake: xkcd.com/ . Kusjuures Munroe koomiksitel on alati lisamõõde, mida näeb, kui viia kursor koomiksi kohale ja lugeda ilmuvat teksti. Teaduslik lähenemisviis on talle alati meeldinud, lisaks on autoril mitmeid nohikunalju, mis just patsiga poiste seas palju elevust on tekitanud. On ju ta erialalt füüsik, kes on muuhulgas töötanud NASAs robootiku ja progejana.

Mingi hetk hakkas ta koguma lugejatelt tulevaid veidraid küsimusi ja pidama eraldi blogi nimega "What If?" kus ta siis neid küsimusi lahkas teaduse vaatenurgast, tihtipeale lisades mõnusa huumoriga nüansse. Ühel hetkel valas ta selle kõik raamatusse, mida siin tutvustan. Sest kellele ei pakuks huvi saada teada, mis saaks Maast, kui Päike äkitselt ära kustuks? Või kui kiirelt saab sõita üle "lamava politseiniku" nii, et ise ellu jääks? Mida tooks kaasa see, kui kõik maailma ookeanid veest tühjendada? Kas Briti impeeriumis päike loojub (või on kunagi loojunud)? Kui ohtlik on tegelikult ujuda äikese ajal? Mis juhtub, kui lüüa pesapalli, mis läheneb 90% valguse kiirusega?

Munroe on põhjalik inimene, kes võtabki sarnased esmapilgul jaburad küsimused ette, otsib allikaid, loob arvutisimulatsioone, räägib vajadusel oma ala spetsialistidega, ning kokkuvõttes paneb vastused kirja, joonistab juurde ka mõne pildikese. Tihtipeale lõpevad vastused küll inimkonna hävingu ennustamise, või vähemalt kõva pauguga.

Leidsin leheküljelt 114 praegusesse ajajärku hästi sobiva peatüki: "Kui kõik inimesed püsiksid teineteisest mõne nädala eemal, kas siis kaoks tavaline külmetushaigus maailmast?" Munroe läheneb sellele küsimusele nagu ikka, algul realistlikult ehk siis teame me ju viimase aasta-paari sündmuste tõttu, et majandust ei saa nädalaiks seisma panna, rääkimata erinevatest tehastest, fosiilseid kütuseid põletavatest elektrijaamadest rääkimata. Aga kui teoretiseerida, jagada kuiva maa ruutkilomeetrid ära inimesete arvuga, siis saaks hoida ca 77m distantsi. Kui nüüd oleks olemas mõne nädala söögivaru, ning osad meist kannataksid ära Põhjapooluse pakase ja teised saaksid Sahaara lõõskava päikese alla hakkama, kas siis oleks mõne nädala pärast ülemiste hingamisteede haigused maakeralt kadunud?

Noh, ei. Keskmine, tavaline, normaalse immuunsüsteemiga inimene on jah ca kümne päevaga terve, neilt pole viirust oodata. Aga on inimesed, kelle immuunsus on saanud rängalt pihta, kellel tavaline "külmetus" võib kesta kuid või isegi aastaid. Seega inimesed tulevad kokku tagasi, osad on seni haiged ning ei olnud sellest isolatsioonist mingit tolku, ninad tilguvad varsti jälle ja köhitakse nagu voorimehed.

Pealegi kerged ülemiste hingamisteede haigused tegelikult treenivad meie immuunsüsteeme, eks on tüütu küll jälle läkastada ja rögiseda - aga on sellel tüütusel ka oma positiivne pool.

No vot, selliseid huvitavaid lugusid on terve raamat täis. Soovitan soojalt, alati siit häid praktilisi näpunäiteid ei saa, küll saab aga teada, et Kalašnikovi automaatidest saab tõesti teha jetpacki, kui kõrgelt peab steigi alla viskama, et ta oleks maale jõudes kenasti küpse ja söödav (250 km, tulemuseks on "Pittsburgh rare") ning milline oleks/oli elu väiksel printsil tegelikult tollel väiksel planeedil.

Muide, "What If?" blog on endiselt netis olemas, kes soovib raamatu sisuga tutvuda, siis väikese printsi peatükk on siin: what-if.xkcd.com/68/ . Blogi sisukord: what-if.xkcd.com/archive/

Lugesin raamatut esimest korda e-raamatuna aastal 2014, kui jõulude ajal oli palju vaba aega. Meeldis tollal juba väga, nüüd otsustasin, et hangin endale ka füüsilise koopia sest noh, Munroe on elav klassik. Samas nagu ta ka ise ütleb äikesest rääkiva peatüki juures, et ta juttu tasub võtta kerge reservatsiooniga, sest ta on tegelikult ikkagi ju vaid inimene, kes joonistab internetti koomikseid.

Ahjaa, üks mu suuri lemmikuid siin raamatus on peatükk sellest, et "aga kui teeks endale isikliku keemiliste elementide perioodilisussüsteemi tabeli (Mendelejevi tabel)?" Lühidalt: ei ole hea mõte, elemendid hakkavad varsti omavahel reageerima ning kuri on karjas.

Kunagi ülikooli ajal surus hea sõber Jürgen Rooste mulle sama autori "Silma lugu" raamatu pihku, et loetagu väärtkirjandust. Sealt jäi mulle tempel mällu igaveseks, sest tihkelt lastevahelist seksi täis raamat oli sutsu krehvtine kraam. Rääkimata sellest pisiasjast, et Bataille keskendus voodimõnude suhtes väljaheitemängudele. See kõik oli ilukõneliselt kirja pandud, tõeline lugemisnauding. Või siis mitte...

Kes tahab natuke täpsemalt uurida, siis loterii blogis on mõned stiilinäited. Lingil klikkimine ja lugemine on omal vastutusel. loterii.blogspot.com/2009/06/georges-bataille-silma-lugu-1993.html

Igaljuhul ma olen mitu korda mõtelnud, et mu jaoks on "Silma lugu" üks häirivamaid lugemiskogemusi, eks Bataille ongi ilmselt transgressiivse kirjanduse mainituimaid esindajaid. Noh, meil on siis Kaur Kenderi "Untitled-12" midagi sarnast. Ainult, et ühte kiidetakse pedas, teist tahetakse riigikohtus vangi panna. Saa nüüd aru. Mõtlesin, et loeks värske (või mõnevõrra vananenud) pilguga üle - aga ei olnud kusagil müügiks, Raamatuvahetusest jäi aga sama autori "Madame Edwarda" näppu, ilmunud samuti Hasso Krulli tõlkes ning samas Bibliotheca Erotica raamatusarjas. Proovisin siis seda.

Kuidas seda nd ütelda...pane "seisan riist pihus öös, siis lähen madaami juurde ja teen talle suuseksi" sõnatulevärki ja saad väärtkirjanduse. Tegelikult oli seda raamatut isegi üsna okei lugeda, kohati oli Bataille filosofeerimine isegi huvitav ning nn. erootikat oli tegelikult üsna meeldivalt vähe. See vähenegi oli tavapärane ja igav, igasuguseid põnevaid kehavedelikke seekord polnud. Ilmselt jääb sedasorti lugemisvara mu poolest küll kirjandusteoreetikute kiita, kuna mu silmis kippus kogu värgi iva sõnavahu taha kaduma. Samas on ikka hea viia end kurssi ka sedasorti kirjandusmaailmaga, ei kahetse lugemist hetkegi. Tegelikult on väga äge, et eesti keelde on äärmiselt erinevat maailmakirjandust tõlgitud, seesama Bibliotheca Erotica sai ilmselt ka teoks, kuna mõnel inimesel oli palju tahtmist ja natuke raha. Väheusutav, et seda vihikukest palju trükiti või lugejate hordid kirjastuse uksi maha murdsid.

Rohesilmse võluri põhisarja seitsmes ja viimane raamat. Viimane aasta Sigatüükas... ei, ei. Asjalood on tundmatuseni muutunud, eelmise raamat lõpp viis Harry mürinal täiskasvanuikka suurte inimeste probleemidega rinda pistma. Mingis mõttes on sellest kahju, mulle tegelikult meeldisid kuus eelmist osa koolilugudega väga, praeguses raamatus on midagi nagu puudu. Kuigi eks viivad ju kõik teed Sigatüükasse. Ning ma olen ka sellest raamatust siin vaimustuses, lihtsalt turvaline kooliaeg on otsa saanud.

See osa mingis mõttes üllatab ja ei üllata ka. On tegu ju siiski fantasy'ga, kus Rowling antud juhul läheb pigem mingis mõttes kindla peale välja, lugu on täis keerdkäike, lõpp on kataklüsmidest tulvil ning kokkuvõttes saab kuri teenitud palga, hea võimutseb. On see nüüd hea või halb, jääb juba lugeja otsustada. Mulle meeldis selline pikk lugu väga, ka lõpplahendus. Sest alati ei peagi olema kõik morn ja pekkis. Harry Potteri kujunemislugu, läbi paksu ja vedela rühkimine ning koos toetajatega lõpplahenduseni jõudmine - see oli kokkuvõttes ikka väga äge. See, et lõppu ka natuke suhkruga võõbati ning roosamannat peale puistati - noh, kui meenutada eelnevat kuus koma üheksat raamatut siis natuke võiks ju elu ikka ilus olla ka.

Mis mulle veel silma jäi - läbi ulmeprisma jutustatud lugu puudega inimesest, Albus Dumbledore õest Arianast. Kogu spekter sellest, kui raske on ta lähedastel, kuidas igaüks ei suuda olla toeks, kuidas enda heaolu ning karjääri nimel jäetakse see õnnetu hing teiste "kaela". Väga huvitav, eriti kuna raamatut esimest korda lugedes ma seda tahku ei tajunudki.

Üldse on see raamat selline, mis põimib eelmised raamatud omavahel kokku, lisab paljudesse kohtadesse värvi ning joonistab karakterid märksa eredamaks. Kaabakatel on teinekord inimlikke jooni, säravvalged tegelased pole lähemalt vaadates teps mitte puhtad kutid-mutid. Minu jaoks on äärmiselt muljetavaldav, mille kõik on Rowling kokku kirjutanud, sest tõesti - lõpus võetakse igaltpoolt varasemast niidiotsi kokku, igal detailil on oma oluline roll mängida. Vägisi tekibki tahtmine uuesti üle lugeda, nüüd siis juba kolmandat korda. Sest paljusid stseene näeks nüüd hoopis teise pilguga. Eks mul oli eelmisest lugemisest üht koma teist ikka meeles, aga päris palju oli juba tuhmunud.

Mis veel... võib-olla seda mainin, et koostöö õpilaste ja õpetajate vahel, noorte ja vanade külg-külje kõrval ühise vastasega rinda pistmine - ausõna, ma olen püstivaimustuses. Kogu Harry Potteri lugu on kokkuvõttes ju siiski üks muinasjutt, fantasysaaga mis on pagana hästi kirja pandud ning räägib loo, mis on küll ulmekuues aga tegelikult vägagi realistlik. Vahet pole, kas vaadata Harry Potteri elu kasuvanemate juures, ülikute viha alamklassi suunas, koolielu internaadis, lapse kasvamist nooreks täiskasvanuks. Rowling on sidunud kõik tavalised, igapäevased mured ja rõõmud ilukirjanduslikku vormi ning pannud terve põlvkonna lapsi ning nende vanemaid raamatuid lugema. See on vägitegu, mis minu silmis väärib kõrgeimat tunnustust.

Ingliskeelne jutukogu(24 lugu), ei ole eesti keeles ilmunud. Eesti keeles võiks olla midagi stiilis "Õudusunenäod ja unemaastikud". Läheb väljakutsesse osaliselt, kuna siin on nii ulmet kui olmet, üks on lausa sisuliselt ajaleheartikkel. Aga suurem osa on ulme. Ma mõnes kohas natuke spoilerdan, kuna tõmban paralleele teiste teostega. Samas ega lühijuttudest ongi tihtipeale raske rääkida ilma, et sisust midagi ei mainiks.

Tegu on väga raske raamatuga. Nagu tegelikult ka - füüsiliselt on see raskeim raamat, mis mul on, ca 1,2kg, ka muudelt mõõtudelt (kubatuur) suurim.

"Dolan's Cadillac" ("Dolani Cadillac") - olmelugu sellest, kuidas kättemaks on kaua tehtud kaunikene. Ilmus esimest korda aastal 1985 ning natuke meenutas mulle Kingi enda "Dolores Claiborne" raamatut. Eks teatud motiivid muidugi ongi sarnased, on ju cadillaci-lugu pealegi mingis mõttes üsna lihtne ja sirgjooneline "aga raisk ma talle näitan" lugu. Aga teate, King tõesti oskab hästi kirjutada ning see lugu on puhas nauding. Ma ise võtsingi raamatu kätte mõttega, et natuke sirvin algusest, pilgutasin korra silmi ja 60 lk oli nagu niuhti läinud.

"The End of the Whole Mess" ("Kogu selle jama lõpp") - danielkeyeslik lugu sellest, kuidas tee põrgusse on heade kavatsustega sillutatud. Jälle selline pigem lihtne lugu, mis tõmbas ühel hetkel silma niiskeks, kuna meenutas "lilli". Antud juhul oleks võinud see olla pikem, siit saaks vabalt romaani-jagu ainest kätte. Praegune versioon oli tore sutsakas, meeldis väga - aga jäi natuke lahjaks. Samas tegu ongi ju lühijutuga - kuid hing ihkas enamat, rohkemat, pikemalt!

"Suffer the Little Children" ("Kannata väikseid lapsi") - väga kingilik lühipala, õpetaja ja õpilaste vahelisest suhtlemisest paari väikese vimkaga. Samuti jätab lugejale tõlgendamisvõimalusi, et oli see nüüd ulme või olme. Ma ütleks, et psühhohorror.

"The Night Flier" ("Öölendur") - horror külmast ja kalgist ajakirjandusest ning sellest, mida uudisloo hankimise nimel ollakse valmis tegema. Ehk siis uudisejahil reporter leiab kõva kivi.

"Popsy" - eelmise looga mingis mõttes seotud, samas on ka siin peategelane eesmärgile äärmiselt pühendnud. Mänguvõlgades Sheridan lunastab võlgu lapsi röövides, üks ohvritest osutub aga samuti parajaks pähkliks. Meenutas mulle "Öise vahetuse" aegset Kingi, kus lugu ise on lihtsalt lugu, aga selline kõhe ja jube.

"It Grows on You" ("See kasvab sinus") - tunnistan ausalt, et mulle jäi see lugu kergelt hämaraks. Selline omapärane arhitektuurihorror aga jäi kuidagi fragmenteerituks mu jaoks. Lugesin isegi kaks korda üle aga no polnud ikka "see". Aga ilmselt on asi rohkem lugejas.

"Chattery Teeth" ("Jutukad hambad") - tegelikult ei saa nii otse tõlkida vist. St "chattery teeth" on see... mänguasi, või kuidas üteldagi, need laua peal olevad ja plagisevad proteesid, mida USA õudusfilmides või mujal (pop)kultuuris vahel kohtab. Müügimees Bill Hogan leiab ühest kolkapoest siis need lobisevad hambad, tavapärasest suuremad ning rauast. Aga katkised, sisemine vedru ei tööta ehk siis hambad ei plagise. Bill võtab poest need hambad kaasa, samuti satub ta autosse üks hääletaja. Ning siit hakkab eriti tüüpiline kvaliteetne King end lahti kerima... selline ehe õudus, tõsiselt mõnus.

"Dedication" ("Pühendus") - kuidagi ei töötanud. Kes tahab mõnevõrra rämedat, rõvedat nüanssi (a la karm põhjamaine krimka), siis siit seda leiab. Aga üldiselt oli selline haigutamapanev ning igav lugu ühe naissoost teenindaja ja alkohoolikust kirjaniku mingitsorti suhtest. St tõesti oli haigutamapanev, jäin mitu õhtut selle looga magama.

"The Moving Finger" ("Liikuv sõrm") - jeerum, on see vast lugu! Ma ei taha sõnagi rääkida sisust aga see on just selline, mille põhjal osad inimesed endale foobia saavad. Mind ennast õnneks õuduskirjandus niimoodi väga ei mõjuta, aga tuleb nentida, et peale selle loo lugemist ma korra küll vaatasin ühe igapäevase toimingu ajal kahtlustavalt... no teatud suunas. Suu-re-pä-ra-ne!

Tähendab, ärge saage must valesti aru. See on samal ajal ka lollakas jutt, sest siin asjad lihtsalt juhtuvad. Et kui soovida läheneda loogikaga, siis on see üks ebaloogiline jura. Minu jaoks on see ehe noorema otsa Kingi vaimus kirjutatud lugu, kus on tunda, et autor täiega naudib loo arenemist.

"Sneakers" - sõrmelooga mingis mõttes sarnane. Jälle mingid asjad on, nagu on - aga lisaks on siis tegelikult lool kaugem taust. Ei poe nii korralikult naha alla, kui eelmine, aga siiski hästi mõnus lugeda.

"You Know They Got a Hell of a Band" - teagi, kuidas seda tõlkida, sõnademäng ju. "Tead, neil on ikka kuradi hea bänd" või siis "Tead, neil on ikka põrgulikult hea bänd" või "Tead, neil on ikka põrgulik kamp". Igaljuhul selline mingis mõttes tavaline lugu, kus punktist A punkti B liikumisel võetakse otsetee, ning satutakse kummalisse väikelinna nimega Rock and Roll Heaven, kus on veel kummalisemad inimesed. Linna nimi ja loo pealkiri on pärit ansabli Climax laulust "Rock and Roll Heaven", kus on näiteks read:

"If you believe in forever
Then life is just a one-night stand
If there's a rock and roll heaven
Well you know they've got a hell of a band, band, band"

Aga noh, asjad on tegelikult keerulisemad - aga seda saab juba loost täpsemalt teada.

"Home Delivery" - "Kojutoomine", "Kojukandeteenus". Lugu ühest rasedast naisest, kelle elu, tegelikult terve maa ja ilma elu ühel hetkel pea peale keeratakse.

"Rainy Season" - "Vihmaperiood" - jälle selline klassikaline King, kus teatud asjad lihtsalt juhtuvad. Natuke sarnane "You Know They Got a Hell of a Band" looga - seda King ise ka kommentaarides ütleb, et ega tegelikult ongi mitmed teemad sarnased, oleneb kirjanikust, millise loo ta selle peale punub. Näiteks suletud ruumi krimka või "kaldume teelt kõrvale ja satume veidrasse külla" stsenaarium. Lahe pala igaljuhul. Muide, selle kirjutamine aitas Kingil vahepeal pealetulnud kirjutamisbloki kõrvaldada.

"My Pretty Pony" - see jäi vähe hämaraks, mingi maani lugesin, siis sirvisin, tegelikult jäi sisuliselt lugemata. Algselt pidi see olema Richard Bachmani romaan aga see jäi pooleli, millalgi King vaatas käsikirja-alged ja vaatas, et siit saab kobeda lühijutu. Noh... minu jaoks jäi see tiba arusaamatuks, ning kuna jutukogu on väga paks, siis jätsin selle siin vahele.

"Sorry, Right Number" - "Vabandust, õige number" näidend sellest, kuidast üks ekslik kõne võib osutuda hoopis õigeks. Selline lahe ajaränne, oli lausa kahju, et tegu on näidendiga, kuna ma naudin väga näidendeid lavastustena, raamatus lugedes... no pole see, tahaks rohkem liha luudele. Aga see selleks, meeldis ka praegusel kujul.

"The Ten O'Clock People" - "Kellakümneinimesed" - no see on nüüd küll klassikaline King, nagu paljud siinses kogumikus olevat lood. Meenutas Simpsonite põhjal tehtud konsoolimängu "Bart vs. the Space Mutants", kus siis ka vaid väljavalitud nägid, kuidas maailmas tegelikult asjad on. Jummala lahe pala.

"Crouch End" - Londonis Crouch End nimelises piirkonnas toimuv lovecraftiaana. Rohkem ongi raske midagi ütelda, kes lembib Lovecrafti, sellele võiks ka Kingi nägemus meeldida. Kelle jaoks on Lovecraft suts kopitanud ja tolmunud - ikka võiks King meeldida, kuna King on kiirema tempoga, kuidas endiselt samamoodi õudne ja õõvastav. Suurepärane pala.

"The House on Maple Street" - "Maja Maple'i tänaval". Ma hakkan end kordama aga taaskord üks hea lugu, antud juhul siis sellest, kuidas neljalapseema uue abikaasaga hakkama üritab saada. Tegelikult, kuidas lapsed võõrasisaga suhtlevad - ning nagu ikka, siis on King keeranud selle ulmesse, antud juhul sellisesse kummastavalt veidrasse sousti. Läheb jälle kategooriasse, kus ei tasu alati otsida taga loogikat, sest teinekord kummalised asjad lihtsalt juhtuvad.

"The Fifth Quarter" - "Viies veerand" on siis vahele üks kriminaalne lugu, üsna kulunud teemal. Kuritegu, mandi jagamine, tülid, konfliktid mida revolvritega lahendatakse - selline tavaline värk. Kõlan taas kulunult ja igavalt aga no oli mõnus lugeda.

"The Doctor's Case" - "Arsti juhtum", Sherlock Holmesi pastišš. Kirjutatud läbi kümnendat aastakümmet veeretava Watsoni silme läbi, kes räägib ammu aset leidnud juhtumist. Holmes on juba pool sajandit surnud ning nüüd on siis aeg, mil võib sellest juhtumist rääkida. Alguses oli nagu täitsa Doyle moodi, aga siis keeras kuidagi ära, ega ta ei pidanudki olema tingimata tõetruu aga põhimõtteliselt oli siin mitu asja teisiti, kui klassikalistel Holmesi-lugudel. Ega kokkuvõttes väga ei meeldinud. Ahjaa, suletud ruumi krimka.

"Umney's Last Case" - "Umney viimane juhtum" on alguses Raymond Chandleri pastišš, USA enne ja peale teist suurt ilmasõda karmi krimka stiilis. Ma natuke küll lootsin, et tuleb Philip Marlowe mängu aga oli hoopis üks teine eranuhk, Clyde Umney nimeks. Võinoh, kui Holmesi lugu oli enam-vähem stiilitruu, siis see lugu siin on tegelikult hoopis midagi muud. Jäi mu silmis kokkuvõttes nõrgaks.

"Head Down" ja "Brooklyn August" - kaks omavahel seotud värki, esimene on essee poeg Owen Kingi pesapallimängimisest läbi ühe hooaja. Jätsin lugemata, kuna mul puudub huvi pesapalli vastu ning selline mitte-ilukirjanduslik tükk ei pakkunud mitte mingit pidi huvi. "Brooklyn August" on luuletus samal teemal.

"The Beggar and the Diamond" - "Kerjus ja teemant" on india mõistulugu pandud kirja Stephen Kingi poolt. St jah, on selline lugu - aga miks siin raamatus ja sellisel kombel? Loona pole ju viga aga tõesti, milleks sellisel moel ja nende kaante vahel? Õnneks oli vaid mõne lehekülje pikk.

Jube pikk jutulohe tuli mul seekord. Kui nüüd üritada kuidagi kokku võtta seda tellist - üldmulje on väga hea, siin on palju väärt lugusid. Lõpus tuli küll kett maha ning pall jooksis susinal tühjaks, ma ise soovitaks alates Holmesi-loost võtta rahulikumalt ning kui mõni pala vähegi tüütu tundub, siis rahuliku südamega lugemata jätta. Või siis jah, alates kahekümnendast loost jättagi pooleli. "Umney's Last Case" on tegelikult lõpupoole mingi pointiga ja tegelikult üsna okei. Aga muud seal ümber - mm, ei.

Aga kogu muu mudru on reeglina väga kobe materjal. Eks paar lugu olid sellised, mis minuga ei haakinud - aga nii on igas kogus, täiesti tavapärane seis. Siin on kõige rohkem ausat horrorit, on Kingi stiilis veidrusi, kraanikausist, seina seest ning vihmapilvest tuleb teravaid hambaid ja erinevaid häirivaid elukaid nagu oavarrest. On ka kriminaalseid lugusid, lugeja fantaasia jaoks on mitmed kohad jäetud lahtikirjutamata. No ma räägin - nii nagu Kingil ikka.

Kui käed ja meel tugevad on, siis soovitan soojalt. St ei pea lugema seda minul näpus olnud kõvakaanelist versiooni, mis võib unise peaga voodis lugedes tõesti käest langedes kergemaid kehalisi vigastusi põhjustada. On ju ka pehmekaanelisi versioone, mis küll juba tuhande lehekülje kanti teinekord küündivad.

Veel üks naiste kätetöö selles mehises USA koomiksimaailmas. Redlands on linnake Floridas, mida matrairhaat juhib. Täpsemalt siis pumba juures olev kolmest nõiast koosnev trio, kes maakaid kantseldavad ning vahetevahel enda verejanu kustutavad. Üldiselt olid kõik parajad tõbrased, olenemata soost. Ilmselt on väljend “antikangelane” üsna asjakohane, täpsemalt ongi siis kolm antikangelast. Ehk siis mõistetakse karmikäelist kohut, olles ise nii politsei, kohus kui timukas.

Palju vägivalda, verd ning erinevalt nii mõnestki nähtud koomiksist, paljast pinda. Ausalt üteldes tekkiski vahepeal küsimus, et miks neid paljaid ihusid niipalju on? Mitte, et ma kurdaks, lisaks oli meeldiv ka paljaid mehi näha kuna üldiselt kiputakse alasti naisi näitama küll, alasti mees tähendab reeglina alasti ülakeha. Siin koomiksis igaljuhul millegagi tagasi ei hoita, näeb ka meest täies ilus.

Mitmed arvustajad on heitnud ette tegelaste külmust ja tuimust, et karakterid on väga kahemõõtmelised. Ma olen vist asjadest valesti aru saanud aga mu jaoks kipuvadki ka parimad koomiksid olema… kahemõõtmelised, nagu tegelikult ka. Sest kena graafikaga saab anda edasi meeleolu aga sisukus tuleb enda jaoks ikkagi tekstist. Ning kuna teksti on koomiksis ju teatavasti vähevõitu, siis no mis tegelaskujude süvaarendust siit ikka oodata on? Mu jaoks oli igaljuhul siin üldiselt kõik parlanksis ja paigas, oli piisavalt huvitavat tegevust. Ei olnud otseselt midagi erilist, selline hea hooga loetav värk, mida ilmselt võiks teinekordki üle vaadata.

Kui üldiselt kipub ameerika koomiksimaailm olema meeste pärusmaa, siis seekord on kõik koomiksi nö. võtmefiguurid tekst/sisu autorist kuni fondi valijani välja naised. Kelly Sue DeConnick peaks Marveli maailmas olema mitmete koomiksite taga, “Captain Marvel vol. 7” näiteks.

Algus on intrigeeriv, liblikas ning jänese luukere räägivad omavahel sellest, kuidas Surm (mitte segamini ajada SURM’aga) on kunagi tütre saanud. Edasine siis ongi justkui siis tolle tütre lugu, sekka loomi, näiteks üks vana pime rebane. Jahimee… st jahinaine Alice, loomanahas Sissy (kes ongi siis too tütar) ja mitmed teised tegelased vilguvad lehelt lehele ning mul oli ikka väga raske aru saada, et mis nüüd siiski toimub. Kusagil poole peal tekkis mul vägisi kahtlus, et kas ma olen ise loll või mis värk nüüd on. Aga kui võtsin interneti lahti ja hakkasin vaatama arvustusi, kus ka sisu võimalikult palju lahati, siis leidsin samasuguseid arvamusi küll ja küll. Mõned karvustajad isegi rääkisid, kuidas nad hakkasid ühel hetkel lugemise ajal tegema märkmeid, keerasid lehti tagasi, alustasid uuesti… ning ei, ei. Ei saa aru, mis sünnib.

See on visuaalselt ilus vaadata, tõesti. Kunstiline pool on väga kena. Aga sisu on pehmelt üteldes pretensioonikas, kaootiline, nõutusttekitav. Et justkui on üks tüdruk, kes on kinni püütud, siis Surma enda poolt vabastatud, vahepeale ohverdatakse suurema eesmärgi nimel kedagist ning kõige selle keskel on westerni stiilis muud lugu.

Ma ausõna ei otsi igaltpoolt lineaarset loojutustamist, kasvõi “Apocrypha: The Legend Of BABYMETAL” oli oma kohatises kaootilisuses päris äge. Aga see siin meenutab vägisi purkisittumist, kus keegi on ilmselt tõesti kõvasti vaeva näinud. Minusugune lihtne lugeja aga ei saa suurt midagi aru, kogu vaev ja aur lendas kõrgelt üle pea.

Aga ilus on, tõesti. Vbolla olekski endale meeldinud rohkem, kui sisupunnitamist oleks olnud vähem, olnudki rohkem visuaali ja vahel natuke vihjeid teksti näol. Siis jagunuks rohkem tööd lugeja fantaasiale. Oleks-poleks.

“Weird west” tüüpi koomiks, kus on kokku segatud western ning ulme, antud juhul vampiirid. Lugu ise on selline tavaline, kus väiksesse kolkalinna tulnud kodanik peab silmis pistma sisekonfliktidega, siis ühel hetkel tulevad mängu vampiirid. Mis muudab selle koomiksi sutsu erilisemaks on ülesehitus - siin on kolm lugu, rada paralleelselt. Üks on aastas 1930, kus vanaisa viib lapselapse kinno. Kinolinal hakkab jooksma mustvalge film, mis põhineb vanaisa elul. Ehk siis üks liin on kinos, teine mustvalgena kinolinal ning kolmas värvilisena vanaisa peas.

Lõpus on mitmete kunstnike nägemus samast koomiksist, seda oli päris huvitav vaadata.

Eks ta kokkuvõttes selline “meh” oli. Pool tunnikest sirvimist, väga ei kahetse, viskan enda vaikselt kasvavasse koomiksihunnikusse. Aga ilmselt mingi aja pärast, kui neid “mehhe” piisavalt on kogunenud, siis torkan korraga väikse raha eest müüki. Vaevalt, et teist korda enam viitsin sirvida sest olgugi, et lahedalt joonistatud siis sisu polnud põhimõtteliselt ollagi. Aga taas - mulle sellised koomiksisutsakad vahete-vahel meeldivad.

Tegu on 2004. aasta romaanivõistluse võitjaga. Kui ma ei eksi, siis on ta noorimalt selle auhinna saanud kirjanik, olles tollal 23-aastane. Ma pole tema tegemistega kirjanikuna üldse kursis, tuleb välja, et on praeguseks avaldanud tervelt viis romaani. Kusagilt jäi silma, et autoril oli plaan seda edasi kirjutada triloogiaks, aga selle kohta endal info puudub. Mu jaoks on Sass Henno äärmiselt oluline inimene kiusamise ja vägivalla vastu võitlejana

“Mina olen siin. Esimene arest” räägib hilisteismelisest-noortäiskasvanud Rassist, kes esimesel arestil küsib paberit ja hakkab enda lugu kirja panema. Ega siin otseselt midagi uut pole, kogu see klassikaline lohutu maailm ning allakäiguspiraal. Alkohoolikutest vanemad (kelle puhul küll süüdistatakse halbu geene), põhikooli algusaegadel esimene organiseeritud vargus, sissekukkumine, klaarimine omade vahel. Ning järjest edasi, kaugemale ja sügavamale sissekukkumine kuni lõpuks kümnenda klassi poiss varastab, röövib, kakleb, ostab narkootikume ning avastab nende edasimüümise võlud ja valud. Sinna sekka kõrvalliine, kus kogenud kurjategijad hea meelega nooremate verisulis nubludega koostööd teevad.

Kõik see toimub 21. sajandi alguses, kus igasugune varastatud nodi Metsik Lääs veel Eestimaal lokkas, garaažiühistutes nr. 28 garaaž, mis on pungil täis akutrelle, tööriistakohvreid, muruniidukeid. Kus tänaval kruvitakse suvalisel autol küljest numbrid, pannakse enda autole ning minnakse tankima, pagasnikus kaks viiekümneliitrist kankut, et siis teha tanklale tonn-viiesajane valge arve. Kus vend ja õde ajavad narkoäri ning pauside ajal vend õde “põrutab”.

Kui veel tausta maalida siis kirjanik ise on intervjuus Jaak Urmetile ütelnud nii: “Aga see, miks ma hakkasin kirjutama seda lugu asukohaga nimetus linnas, paneelmajade rajoonis, jõulueelsel ajal, oli hoopis mingi muu põhjus. Kurjategijaks ei kasva keegi sellepärast, et ta elab äärelinnas. Kurjategijaks kasvatakse haiges perekonnas, lagunenud unistustes ja arguses mitte vastanduda grupile. See on ka üks metatasanditest, millest “Mina olin siin” räägib.”

Minu jaoks läheb raamat samasse kategooriasse nagu anonüümse autori “Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Sest on teemad, mille kohta ju tead, et need on olemas. Aga mis on kauged ja muude olulisemate asjade kõrval ebaolulised, sest "ei puutu ju minusse ega mu lastesse". Samal ajal liiguvad narkootikumid endiselt ringi ka koolides ning võimalus kõverale teele sattuda kummitab igalpool.

Kui neid kahte raamatut omavahel võrrelda siis oma võlu on neil mõlemil. HAPKOMAH on igatepidi toorem, samas sõnumi edasiandmisel on mõlemad teosed võimsad. Puhttehniliselt on Sass Henno raamat parem lugeda, kuna keel on hea ja korrektne, kirjavahemärgid paigas. Ma ise soovitaks just lapsevanematel neid raamatuid lugeda, isegi ja eriti siis kui “aga ma ju tean seda kõike”. Jah, tean ja teame. Aga kas ka teadvustame? Pagana olulised raamatud mõlemad.

Kokkuvõtvalt tsiteerin raamatut ennast: “Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta. Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.

See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.”
(lk 17.)


Raamatule lisavad omakorda võlu Jüri Saksa illustratsioonid.

Raamat on täiesti tasuta e-kujul loetav, www.minaolinsiin.ee/

Tegu on siis jah “Alice Imedemaal” töötluse, vähe teistsuguse versiooniga kui algmaterjal on. Kuigi vähemalt konkreetses vihikus on kogu aeg alustalasid tajuda, seega ilma originaali lugemata ei ole mõtet Raven Gregory kätetööd ette võtta.

Alice Liddell on kunagi käinud Imedemaal, peale seda on ka kasvanud suureks, tüdrukust on saanud ema ja abikaasa. Nüüd on tal omakorda teismeline tütar, Calie. Alice ise on muutunud järjest katatoonilisemaks, veedab aega valget küülikut silitades ja tühja pilguga kaugusesse vaadates. Vahetevahel proovib end ära tappa, aga see ei taha ka alati õnnestuda. No mis elu see ka on. Calie vend on psühhopaat, kellest hakab mõrvar sirguma. Alice abikaasal on kõrvalsuhe - ning see pole ka mingi lihtne ja sirgjooneline pano, oh ei! Ikka krehvtiste sadomasonüansidega. No nii katkine ja veider kamp kui üldse olla saab.

Calie üritab kuidagi selle sees hakkama saada, oma osa eskapismis on gootilikus meigis ja tumedates riietes. Aga kus siis “Alice Imedemaal” mängu tuleb? Noh, nagu Goodreadsis ühes arvustuse on hästi üteldud: “Kas olete mõtelnud, et “Alice Imedemaal” oleks veel parem kui seal oleks rohkem sisikonda ja rümbarebu?”

No vot, palun väga. Calie lähebki millalgi sama teed nagu ema, kukub keldris veidrasse auku ja maandub erakordselt kummalises maailmas. Ma nüüd ei mäleta enam originaali sõna-sõnalt aga märtsijänes, seen, mille näksimisel muutub perspektiiv, Kübarsepp, Irvik-Kiisu, Ärtuemand - olid vist nii nende nimed? On nad kõik igaljuhul olemas ka Raven Gregory loodud maailmas, ainult, et Calie ise on liibuvas, algul enamvähem mõistlikus riietuses tüdruk, kelle ilusat aluspesu vahel näeb ning kelle hästi arenenud keha ka vaka all ei hoita. Koomiksi kulgedes veetakse tüdrukut paksust ja vedelast läbi, ka riietus muutub vastavalt olukorrale. Ning veri, palju verd, soolikaid ja rümpa. Panen mõne pildi juurde illustreerimaks stiili ja hoogu.

Üldiselt päris kobe oli. Eks mingil määra on muidugi ka läbivat erootilist nooti, aga ta pole ka selline padufetšistlik seksukas või midagi sarnast. Pigem on kõik üle võlli keeratud seiklus, mis läbi mitme aja ja koha loksub, Kübarsepp tahab Caliet ära vägistada, Ärtuemanda juures läheb jõhkraks verepulmaks ning üldse see koomiks kohati tõesti nõretab verest. Ma täitsa “viieliseks” seda raamatut ei peaks, aga korralik “neli” kindlasti. Samas pole ka kindel, kas plaanin seda edasi lugeda kuna ega ta nüüd nii hea ka pole. St kuidas ma nüüd ütlengi - ta on mõnusalt tempokas udjamine, kohati ägedalt veider ning autorid ei hoia tagasi ka enda mõne salafantaasia väljendamisel. Samas kokkuvõtvalt nagu väga rohkem ei tahagi hetkel sinna maailma sukelduda, lugu saab ka mingis mõttes praegu lõpetatud, ei jää ka tunnet, et ohmisnüüdkülledasisaab?! Panen igaljuhul hea meelega raamaturiiulisse tagasi, pikas plaanis võiks millalgi uuesti sisse piiluda küll. Ega kui oleks käeulatuses järgesid, loeks millalgi ikka. Kui aga järjed on sellised ~16€ tükist, siis… aega on selle kiire asjaga.