Return to Wonderland

Tegu on siis jah “Alice Imedemaal” töötluse, vähe teistsuguse versiooniga kui algmaterjal on. Kuigi vähemalt konkreetses vihikus on kogu aeg alustalasid tajuda, seega ilma originaali lugemata ei ole mõtet Raven Gregory kätetööd ette võtta.

Alice Liddell on kunagi käinud Imedemaal, peale seda on ka kasvanud suureks, tüdrukust on saanud ema ja abikaasa. Nüüd on tal omakorda teismeline tütar, Calie. Alice ise on muutunud järjest katatoonilisemaks, veedab aega valget küülikut silitades ja tühja pilguga kaugusesse vaadates. Vahetevahel proovib end ära tappa, aga see ei taha ka alati õnnestuda. No mis elu see ka on. Calie vend on psühhopaat, kellest hakab mõrvar sirguma. Alice abikaasal on kõrvalsuhe - ning see pole ka mingi lihtne ja sirgjooneline pano, oh ei! Ikka krehvtiste sadomasonüansidega. No nii katkine ja veider kamp kui üldse olla saab.

Calie üritab kuidagi selle sees hakkama saada, oma osa eskapismis on gootilikus meigis ja tumedates riietes. Aga kus siis “Alice Imedemaal” mängu tuleb? Noh, nagu Goodreadsis ühes arvustuse on hästi üteldud: “Kas olete mõtelnud, et “Alice Imedemaal” oleks veel parem kui seal oleks rohkem sisikonda ja rümbarebu?”

No vot, palun väga. Calie lähebki millalgi sama teed nagu ema, kukub keldris veidrasse auku ja maandub erakordselt kummalises maailmas. Ma nüüd ei mäleta enam originaali sõna-sõnalt aga märtsijänes, seen, mille näksimisel muutub perspektiiv, Kübarsepp, Irvik-Kiisu, Ärtuemand - olid vist nii nende nimed? On nad kõik igaljuhul olemas ka Raven Gregory loodud maailmas, ainult, et Calie ise on liibuvas, algul enamvähem mõistlikus riietuses tüdruk, kelle ilusat aluspesu vahel näeb ning kelle hästi arenenud keha ka vaka all ei hoita. Koomiksi kulgedes veetakse tüdrukut paksust ja vedelast läbi, ka riietus muutub vastavalt olukorrale. Ning veri, palju verd, soolikaid ja rümpa. Panen mõne pildi juurde illustreerimaks stiili ja hoogu.

Üldiselt päris kobe oli. Eks mingil määra on muidugi ka läbivat erootilist nooti, aga ta pole ka selline padufetšistlik seksukas või midagi sarnast. Pigem on kõik üle võlli keeratud seiklus, mis läbi mitme aja ja koha loksub, Kübarsepp tahab Caliet ära vägistada, Ärtuemanda juures läheb jõhkraks verepulmaks ning üldse see koomiks kohati tõesti nõretab verest. Ma täitsa “viieliseks” seda raamatut ei peaks, aga korralik “neli” kindlasti. Samas pole ka kindel, kas plaanin seda edasi lugeda kuna ega ta nüüd nii hea ka pole. St kuidas ma nüüd ütlengi - ta on mõnusalt tempokas udjamine, kohati ägedalt veider ning autorid ei hoia tagasi ka enda mõne salafantaasia väljendamisel. Samas kokkuvõtvalt nagu väga rohkem ei tahagi hetkel sinna maailma sukelduda, lugu saab ka mingis mõttes praegu lõpetatud, ei jää ka tunnet, et ohmisnüüdkülledasisaab?! Panen igaljuhul hea meelega raamaturiiulisse tagasi, pikas plaanis võiks millalgi uuesti sisse piiluda küll. Ega kui oleks käeulatuses järgesid, loeks millalgi ikka. Kui aga järjed on sellised ~16€ tükist, siis… aega on selle kiire asjaga.