Rohesilmse võluri põhisarja seitsmes ja viimane raamat. Viimane aasta Sigatüükas... ei, ei. Asjalood on tundmatuseni muutunud, eelmise raamat lõpp viis Harry mürinal täiskasvanuikka suurte inimeste probleemidega rinda pistma. Mingis mõttes on sellest kahju, mulle tegelikult meeldisid kuus eelmist osa koolilugudega väga, praeguses raamatus on midagi nagu puudu. Kuigi eks viivad ju kõik teed Sigatüükasse. Ning ma olen ka sellest raamatust siin vaimustuses, lihtsalt turvaline kooliaeg on otsa saanud.

See osa mingis mõttes üllatab ja ei üllata ka. On tegu ju siiski fantasy'ga, kus Rowling antud juhul läheb pigem mingis mõttes kindla peale välja, lugu on täis keerdkäike, lõpp on kataklüsmidest tulvil ning kokkuvõttes saab kuri teenitud palga, hea võimutseb. On see nüüd hea või halb, jääb juba lugeja otsustada. Mulle meeldis selline pikk lugu väga, ka lõpplahendus. Sest alati ei peagi olema kõik morn ja pekkis. Harry Potteri kujunemislugu, läbi paksu ja vedela rühkimine ning koos toetajatega lõpplahenduseni jõudmine - see oli kokkuvõttes ikka väga äge. See, et lõppu ka natuke suhkruga võõbati ning roosamannat peale puistati - noh, kui meenutada eelnevat kuus koma üheksat raamatut siis natuke võiks ju elu ikka ilus olla ka.

Mis mulle veel silma jäi - läbi ulmeprisma jutustatud lugu puudega inimesest, Albus Dumbledore õest Arianast. Kogu spekter sellest, kui raske on ta lähedastel, kuidas igaüks ei suuda olla toeks, kuidas enda heaolu ning karjääri nimel jäetakse see õnnetu hing teiste "kaela". Väga huvitav, eriti kuna raamatut esimest korda lugedes ma seda tahku ei tajunudki.

Üldse on see raamat selline, mis põimib eelmised raamatud omavahel kokku, lisab paljudesse kohtadesse värvi ning joonistab karakterid märksa eredamaks. Kaabakatel on teinekord inimlikke jooni, säravvalged tegelased pole lähemalt vaadates teps mitte puhtad kutid-mutid. Minu jaoks on äärmiselt muljetavaldav, mille kõik on Rowling kokku kirjutanud, sest tõesti - lõpus võetakse igaltpoolt varasemast niidiotsi kokku, igal detailil on oma oluline roll mängida. Vägisi tekibki tahtmine uuesti üle lugeda, nüüd siis juba kolmandat korda. Sest paljusid stseene näeks nüüd hoopis teise pilguga. Eks mul oli eelmisest lugemisest üht koma teist ikka meeles, aga päris palju oli juba tuhmunud.

Mis veel... võib-olla seda mainin, et koostöö õpilaste ja õpetajate vahel, noorte ja vanade külg-külje kõrval ühise vastasega rinda pistmine - ausõna, ma olen püstivaimustuses. Kogu Harry Potteri lugu on kokkuvõttes ju siiski üks muinasjutt, fantasysaaga mis on pagana hästi kirja pandud ning räägib loo, mis on küll ulmekuues aga tegelikult vägagi realistlik. Vahet pole, kas vaadata Harry Potteri elu kasuvanemate juures, ülikute viha alamklassi suunas, koolielu internaadis, lapse kasvamist nooreks täiskasvanuks. Rowling on sidunud kõik tavalised, igapäevased mured ja rõõmud ilukirjanduslikku vormi ning pannud terve põlvkonna lapsi ning nende vanemaid raamatuid lugema. See on vägitegu, mis minu silmis väärib kõrgeimat tunnustust.