Mõned aastad tagasi avastasin "Hap and Leonard" sarja (loodud Lansdale raamatute põhjal), mida olen praeguseks kolm korda juba vaadanud. Kusjuures viimasest korrast polegi väga palju möödas, kuid juba on tunne, et vaataks äkki veel. Sest elu Ameerika lõunaosariigis (Texas), eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus - see on lummav, just sarja loojate Nick Damici ja Jim Mickle vaatenurgast. Kuna sari sai kirvest peale kolmandat hooaega (ning lõppes vaataja seisukohast väga valel hetkel), siis mõtlen juba tükk aega, et võiks proovida raamatuid lugeda, seal läheb ju tegevus edasi.

Joe R. Lansdale on väga viljakas autor, esimene romaan ilmus tal 40 aastat tagasi ning ainult romaane on tal hetkel juba 61 tükki, lisaks palju jutukogusid ning arvukalt koomikseid (märksa rohkem kui romaane).

"Savage Season" on siis Hapi ja Leonardi lugude avaraamat. Hap on mõnevõrra naiivne valge heteromees, kuuekümnendatel maailmaparandajast idealist, kes isegi istus kinni poolteist aastat, kuna ei soovinud Vietnami sõdima minna. Leonard on mustanahaline gei, küüniline ja hammustava suhtlemisviisiga, Vietnamis sõdinud. Mehed on suured sõbrad, teenivad elatist juhutöödega, raamatu alguses on nad mõlemad "rose field niggers" (roosipõlluneegrid, korjavad roose). Sarja ning raamatu puhul on neil küll tutvumise taust erinev, kuid tulemus on sama - nende elus juhtub asju, millest raamatud räägivadki. "Savage season" ("Jõhker hooaeg") hakkab peale sellega, kuidas Hapi ex-abikaasa Trudy ujub välja, soojenduseks on natukene voodisambot, peale seda kutsub mehe mõnevõrra hämarale tööotsale. Hap võtab Leonardi kaasa ning edasine on siis läbi paksu ja vedela rassimine. On värvikad tegelaskujud, on huvitavat tegevust ning seda kõike mõnusas lõunaosariikide keskkonnas.

Lansdale stiil on mõnusalt napp, mulle meeldivad ta dialoogid. Samas pole see selline tavaline tegevuspõhine raamat, on ka mõtisklemist, läbi nii mõnegi juhtumise pajatab autor hoopis muid lugusid. Näituseks siis Hapi ja Trudy varasem suhe, mis raamatu kulgedes saab järjest uusi ja uusi toone. Või Leonardi leppimatu vaen naiivsete idealistide osas, kellega tal siin raamatus palju raginat ja piikide murdmist on.

Stiili poolest on see "tavaline" romaan vist. St siin on kuritegusid, aga pole krimka. On vägivalda, tulistamist ja üsna mahlakaid stseene - aga pole ka põnevik. Hea raamat, noh, lugesin ta päevaga läbi, mida võõrkeelse kirjandusega juhtub mul üliharva. Vbolla "meestekas" on võimalikke žanrinimetusi - aga mitte nüri testosteroonist nõretav udjamine, vaid selline mehine värk. Kusjuures Hap ja Leonardi romaane on veel üksteist tükki, rääkimata lühiromaanidest ja - juttudest.

Kumb on parem, kas sari või raamat? Raske ütelda. St sari on ülihea, raamatule ma täispunkte ei anna, kuna ta on selline "väga hea" kuid mitte "suurepärane". Mulle meeldib sarjast just Leonardi karakter, raamatut lugedes kippus ikka Michael K. Williams silme ette tulema. Samas raamatus on kohti, mida sarjas pole, lisaks on mitmeid asju muudetud. Head mõlemad, täiendavad teineteist kenasti.

Tegelikult kui ma nüüd raamatule mõtlen, siis Paco tegelaskuju on raamatus märksa sügavam ja nüansirohkem. Sarjas on ta lihtsalt üks groteskse väljanägemisega ja hämara taustaga kuju, raamatus saab märksa rohkem teada, mis temaga juhtus, mida ta mõtleb ja plaanib. Ehk siis kui sari meeldib, siis tasub raamatut ka juurde lugeda.