Esimene arest.

Tegu on 2004. aasta romaanivõistluse võitjaga. Kui ma ei eksi, siis on ta noorimalt selle auhinna saanud kirjanik, olles tollal 23-aastane. Ma pole tema tegemistega kirjanikuna üldse kursis, tuleb välja, et on praeguseks avaldanud tervelt viis romaani. Kusagilt jäi silma, et autoril oli plaan seda edasi kirjutada triloogiaks, aga selle kohta endal info puudub. Mu jaoks on Sass Henno äärmiselt oluline inimene kiusamise ja vägivalla vastu võitlejana

“Mina olen siin. Esimene arest” räägib hilisteismelisest-noortäiskasvanud Rassist, kes esimesel arestil küsib paberit ja hakkab enda lugu kirja panema. Ega siin otseselt midagi uut pole, kogu see klassikaline lohutu maailm ning allakäiguspiraal. Alkohoolikutest vanemad (kelle puhul küll süüdistatakse halbu geene), põhikooli algusaegadel esimene organiseeritud vargus, sissekukkumine, klaarimine omade vahel. Ning järjest edasi, kaugemale ja sügavamale sissekukkumine kuni lõpuks kümnenda klassi poiss varastab, röövib, kakleb, ostab narkootikume ning avastab nende edasimüümise võlud ja valud. Sinna sekka kõrvalliine, kus kogenud kurjategijad hea meelega nooremate verisulis nubludega koostööd teevad.

Kõik see toimub 21. sajandi alguses, kus igasugune varastatud nodi Metsik Lääs veel Eestimaal lokkas, garaažiühistutes nr. 28 garaaž, mis on pungil täis akutrelle, tööriistakohvreid, muruniidukeid. Kus tänaval kruvitakse suvalisel autol küljest numbrid, pannakse enda autole ning minnakse tankima, pagasnikus kaks viiekümneliitrist kankut, et siis teha tanklale tonn-viiesajane valge arve. Kus vend ja õde ajavad narkoäri ning pauside ajal vend õde “põrutab”.

Kui veel tausta maalida siis kirjanik ise on intervjuus Jaak Urmetile ütelnud nii: “Aga see, miks ma hakkasin kirjutama seda lugu asukohaga nimetus linnas, paneelmajade rajoonis, jõulueelsel ajal, oli hoopis mingi muu põhjus. Kurjategijaks ei kasva keegi sellepärast, et ta elab äärelinnas. Kurjategijaks kasvatakse haiges perekonnas, lagunenud unistustes ja arguses mitte vastanduda grupile. See on ka üks metatasanditest, millest “Mina olin siin” räägib.”

Minu jaoks läheb raamat samasse kategooriasse nagu anonüümse autori “Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Sest on teemad, mille kohta ju tead, et need on olemas. Aga mis on kauged ja muude olulisemate asjade kõrval ebaolulised, sest "ei puutu ju minusse ega mu lastesse". Samal ajal liiguvad narkootikumid endiselt ringi ka koolides ning võimalus kõverale teele sattuda kummitab igalpool.

Kui neid kahte raamatut omavahel võrrelda siis oma võlu on neil mõlemil. HAPKOMAH on igatepidi toorem, samas sõnumi edasiandmisel on mõlemad teosed võimsad. Puhttehniliselt on Sass Henno raamat parem lugeda, kuna keel on hea ja korrektne, kirjavahemärgid paigas. Ma ise soovitaks just lapsevanematel neid raamatuid lugeda, isegi ja eriti siis kui “aga ma ju tean seda kõike”. Jah, tean ja teame. Aga kas ka teadvustame? Pagana olulised raamatud mõlemad.

Kokkuvõtvalt tsiteerin raamatut ennast: “Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta. Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.

See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.”
(lk 17.)


Raamatule lisavad omakorda võlu Jüri Saksa illustratsioonid.

Raamat on täiesti tasuta e-kujul loetav, www.minaolinsiin.ee/