Miks küll keegi ei ole mind varem pannud Meelis Friedenthali lugema?!

Aga pikemalt...

...jah, minu esimene Friendenthal. Olen temast kui ulmekirjanikust ammu juba kuulnud, ükski raamat pole aga näppu jäänud. Meelis Friedenthal on võitnud mitmeid auhindu, muuhulgas ka Stalkeri, olnud Aasta Kirjanik ning saanud Euroopa Liidu kirjandusauhinna kõnealuse raamatu eest. Friedenthal on dr. theol; muuhulgas ka ulmeajakirja Algernoni toimetuses. Eemalt vaadates on autor jätnud sellise... esteedi mulje (palun vabandust, aga mul hakkas nüüd Psychoterror peas kummitama, väga piinlik), mis kunagi pelutas, see on ka põhjuseks, miks MF on seni lugemata olnud. Praeguseks ajaks aga vastupidi, hoopis tekitas väljapeetud muljend huvi. Peale raamatu lõpetamist mõtlesin et oh, kauaoodatud kaunikene.

"Mesilased" ei ole ulme. Vist. St raamat on vahepeal unenäoline, mulle tuli millegipärast Ristikivi "Hingede öö" silme ette, millest, tõsi küll, ma ei mäleta suurt midagi, kuna lugesin viimati paarkümmend aastat tagasi.

Lugesin raamatu kolmandat trükki. "Mesilasi" on tõlgitud neljateistkümnesse keelde, mis on mingis mõttes arusaadav, kuna 17. sajandi lõpus Tartus toimuv tegevus on üsna universaalne ning mõistetav terves Euroopas. Rääkimata sellest, et raamat on tõesti suurepärane kompott, mis räägib loo ning samal ajal harib lugejat Eesti ühe ajalooperioodi kohapealt.

Raamat räägib üliõpilasest nimega Laurentius Hylas, kes on Leideni ülikoolis saanud baka ning siirdub Tartu Ülikooli õppima. Aasta on 1696, Eesti on nälgas, kogu aeg sajab vihma, igalpool on ikaldus ja surm, isu pole ja suus on kehv maitse. Raamat kestab vaid nädala, selle aja jooksul annab autor suurepärase vaate tolle aja teoloogiasse, humoraalsesse meditsiini, juttu on Boyle korpuskulite teooriast, palaviku ravimisest aadri laskmisega, tinktuuride segamisest. Nõiad, nende protsessid ja kõik seonduv on äärmiselt oluline teema. Eriti huvitav oli vahepeal raamat käest panna ning mõtiskleda, kuidas tänapäeva maailm on osade inimeste jaoks samasugune kui siin raamatus, 17. sajandi lõpus. Mitusada aastat on edasi läinud, mõned ideed aga elavad siiamaani... aga see selleks.

Soovitan peale raamatu lugemist tutvuda ka Vikiga, seal on mitmeid huvitavaid seoseid välja toodud. Raamatu lõpus on autori märkused, mis on pigem essee kogu loetud maailm ja temaatika kohta, andis teosele äärmiselt palju juurde.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu. Paarsada lehekülge, parajalt pikad peatükid, on mõtisklemist ja tegevust - jah, palun sellised raamatuid veel ja veel mu lugemisse!

Võrratu raamat. Kui Friedenthali teised raamatud on vähegi sama tugeva tasemega, mmm... sealt on palju väärt lugemist ees ootamas.

Juba algus on selline, et lööb jalust maha ja paneb mõnust nurruma:

"Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha."
(lk. 3)

Veel näide stiilist:

Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustasid hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud omi alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu.
(lk. 201)

Raamatu algust saab lugeda siit: algernon.ee/node/14

Romaanikatkend EPLis: epl.delfi.ee/artikkel/64313035/romaanikatkend-meelis-friedenthal-mesilased

Katkendeid romaanist saab kuulata siit: vikerraadio.err.ee/876528/jarjejutt-meelis-friedenthal-mesilased-1