Marko Kivimäe reviewed Kuldne aeg by Meelis Friedenthal
Review of 'Kuldne aeg' on 'Goodreads'
3 stars
Romaan võitis 2004. aasta romaanivõistlusel III auhinna.
Autori teine (st järjekorras teisena kirjutatud) romaan, "Mesilased", meeldis mulle meeletult, erakordselt mõnusate kirjeldustega ja suurepärase meeleoluga. "Kuldne aeg" on autori esikromaan, ulme, stiililt võiks olla "midagi veidrat". Mitte küll täitsa China Miéville "Perdido tänava jaam", aga mingis mõttes tsipa sarnast. On ju mõlemil juttu maailmast, kus erinevaid mutatsioone on päris palju. Friedenthal läheneb sellele küll hoopis teisiti, aga eks on soov ellu jääda ning eluga jätkata taustal universaalne.
Väga ei tahakski sisust rääkida, on päris lahe ummamuudu keskkond, mis kohati täitsa naljakal moel tänapäevase eluga seostub. Näiteks on palju juttu vaktsineerimisest, mis teatavasti praegusel ajal on hoopis teistsuguse värvinguga kui näiteks siis, kui raamat ilmus.
Tõrvatilkadest rääkides, raamatus on jube palju ropendamist, see ei sobinud mu arvates kuidagi üldse. Mitte, et ma peaks karmi sõna kuidagi koledaks või ebameeldivaks, kaugeltki mitte. Sõna on sõna, sõnadel on vägi. Aga vandumine, ropendamine on mingi …
Romaan võitis 2004. aasta romaanivõistlusel III auhinna.
Autori teine (st järjekorras teisena kirjutatud) romaan, "Mesilased", meeldis mulle meeletult, erakordselt mõnusate kirjeldustega ja suurepärase meeleoluga. "Kuldne aeg" on autori esikromaan, ulme, stiililt võiks olla "midagi veidrat". Mitte küll täitsa China Miéville "Perdido tänava jaam", aga mingis mõttes tsipa sarnast. On ju mõlemil juttu maailmast, kus erinevaid mutatsioone on päris palju. Friedenthal läheneb sellele küll hoopis teisiti, aga eks on soov ellu jääda ning eluga jätkata taustal universaalne.
Väga ei tahakski sisust rääkida, on päris lahe ummamuudu keskkond, mis kohati täitsa naljakal moel tänapäevase eluga seostub. Näiteks on palju juttu vaktsineerimisest, mis teatavasti praegusel ajal on hoopis teistsuguse värvinguga kui näiteks siis, kui raamat ilmus.
Tõrvatilkadest rääkides, raamatus on jube palju ropendamist, see ei sobinud mu arvates kuidagi üldse. Mitte, et ma peaks karmi sõna kuidagi koledaks või ebameeldivaks, kaugeltki mitte. Sõna on sõna, sõnadel on vägi. Aga vandumine, ropendamine on mingi hetkeni mõistetavad, on ju elus selliseid raskeid situatsioone küll. Siin raamatus oli aga natuke liiga palju... ma ütleks, et madalalaubalist sõimu.
Kui aga rääkida pigem raamatu võludest, siis on Friedenthal sõlminud sisse mitmeid viiteid teistele kirjandusteostele. Ilmselt ma ei saanud mitmetest aru, kui aga tegelaseks on Miikael Valtari ning Berlioz, kui leheküljel 123 on lause "Mehe pea oli purustatud, nagu oleks sellest trammiga üle sõidetud," see paneb ikka muhelema küll. Või tegelane Aldous, kes heast uuest ilmast unistab.
Kujundus on täitsa omapärane. Nõuka-ajal oli palju selliseid, noh, mittemidagiütlevaid raamatuid, aastal 2005 - miks ka mitte. Ilmselt torkab ja torkas see silma. Lisaks muidugi on raamatu maht ebatavaline - ma hindan väga autoreid, kes saavad paarisaja leheküljega hakkama.
Kuigi mulle meeldis "Mesilased" meeletult rohkem, siis on "Kuldses ajas" oma võlu. Ka keelekasutuse osas on hilisemat Friedenthali tajuda, kui palju näiteks kasutatakse sellist sõna tänapäeval nagu "tiiskant"?
Lühidalt - mulle meeldis väga ulmelise Freidenthaliga kokku puutuda.