Kui üldiselt kipub ameerika koomiksimaailm olema meeste pärusmaa, siis seekord on kõik koomiksi nö. võtmefiguurid tekst/sisu autorist kuni fondi valijani välja naised. Kelly Sue DeConnick peaks Marveli maailmas olema mitmete koomiksite taga, “Captain Marvel vol. 7” näiteks.

Algus on intrigeeriv, liblikas ning jänese luukere räägivad omavahel sellest, kuidas Surm (mitte segamini ajada SURM’aga) on kunagi tütre saanud. Edasine siis ongi justkui siis tolle tütre lugu, sekka loomi, näiteks üks vana pime rebane. Jahimee… st jahinaine Alice, loomanahas Sissy (kes ongi siis too tütar) ja mitmed teised tegelased vilguvad lehelt lehele ning mul oli ikka väga raske aru saada, et mis nüüd siiski toimub. Kusagil poole peal tekkis mul vägisi kahtlus, et kas ma olen ise loll või mis värk nüüd on. Aga kui võtsin interneti lahti ja hakkasin vaatama arvustusi, kus ka sisu võimalikult palju lahati, siis leidsin samasuguseid arvamusi küll ja küll. Mõned karvustajad isegi rääkisid, kuidas nad hakkasid ühel hetkel lugemise ajal tegema märkmeid, keerasid lehti tagasi, alustasid uuesti… ning ei, ei. Ei saa aru, mis sünnib.

See on visuaalselt ilus vaadata, tõesti. Kunstiline pool on väga kena. Aga sisu on pehmelt üteldes pretensioonikas, kaootiline, nõutusttekitav. Et justkui on üks tüdruk, kes on kinni püütud, siis Surma enda poolt vabastatud, vahepeale ohverdatakse suurema eesmärgi nimel kedagist ning kõige selle keskel on westerni stiilis muud lugu.

Ma ausõna ei otsi igaltpoolt lineaarset loojutustamist, kasvõi “Apocrypha: The Legend Of BABYMETAL” oli oma kohatises kaootilisuses päris äge. Aga see siin meenutab vägisi purkisittumist, kus keegi on ilmselt tõesti kõvasti vaeva näinud. Minusugune lihtne lugeja aga ei saa suurt midagi aru, kogu vaev ja aur lendas kõrgelt üle pea.

Aga ilus on, tõesti. Vbolla olekski endale meeldinud rohkem, kui sisupunnitamist oleks olnud vähem, olnudki rohkem visuaali ja vahel natuke vihjeid teksti näol. Siis jagunuks rohkem tööd lugeja fantaasiale. Oleks-poleks.