Kui teed tõsise valearvestuse ning võtad "maale" pühade ajaks kaasa ainult ühe raamatu viimase veerandi ja lühiromaani, siis võib juhtuda, et teise päeva õhtuks oled kuival. Õnneks oli käeulatuses sõbralik raamaturiiul, millest soojenduseks leidsin Lutsu lühijutukogu, mida ilmselt olen kunagi lugenud. Samas kuna ükski lugu ei tulnud tuttav ette, siis ehk pole ka...

Nelja loo tegevus toimub peale "Kevadet", järgmisel õppeaastal. Lugude hõng on "Kevadega" sarnane, kuigi kirjutas Luts need lood "Postimehe" ajalehesabasse ca 30 aastat hiljem, aastatel 1942-43. Raamatuna ilmusid need lood aga esimest korda alles aastal 1995.

Hästi mõnus oli lugeda. Luts oskab ju hästi kujutada oma aja koolielu, samal ajal viidates ka vahel valitsevale olukorrale riigis ning kujutada seda kõike mõnusa huumoriga. On siin olemas Toots ja Kiir, Arno ja Teele, Lesta, Tõnisson ning üldse kõik olulised tegelased kuni julk-Jürini välja. On seiklusi, on kriitikat - no Luts, nagu Luts ikka. Keelekasutus on selline, et osad murdekeelsed sõnad on isegi tulnud ära tõlkida, kuigi eestlastele on niigi omane keelega mängida, me ju jooksvalt niigi avardame oma keelt.

Ei oskagi rohkem pikemalt ütelda, see autor ja ta tekstid-tegelased on vast kõigile lugejatele teada. Kui ei - aga palun, kadestan teid, et nii huvitav maailm on avastamata. Kui muidu on tuttav, aga need pildikesed mitte - tunnike või paar vaba aega, soe kamin ning aeg läheb lennates.