"Salem's Lot" on Stephen Kingi ilmumise järjekorras teine raamat, ilmunud peale "Carrie"-d. Mul on küll värske trükk, algselt ilmus raamat aastal 1975. Pealkiri on ühe väljamõeldud väikelinna rahvasuine nimi koos omamoodi legendiga. Nimelt olla kunagi aastasadu kandis elanud sealkandis seakasvataja Charles Belknap Tanner, kelle ühe sea nimi oli Jerusalem. Ühel päeval pani põssa Tanneri juurest plehku ning loom metsistus vabas looduses ära. Peale seda hoiatas Tanner ikka kohalikku noorust, et "Keep 'ee out o' Jerusalem's wood lot," ehk siis midagi stiilis "Hoidke Jerusalema metsavaldustest eemal". Jerusalem's Lot ajapikku saigi siis linna nimeks, lühendatuna 'Salem's Lot.

Nagu Kingi puhul ikka, siis on raamatus mitu hoovust. Üks on see, millisena kõik seda raamatu teavad - vampiirid. Jah, tõepoolest on siin juttu sellest, kuidas üks väike asula vaikselt ühest nurgast hakkab ussitama, st vampiiritama, ning mis saab edasi. See osa raamatust on mu hinnangul tavaline - jah, hästi kirjutatud, põnev ja žanritruu õudukas. Aga ei ole siin otseselt mingit kiiksu, on lihtsalt lugu. Märksa huvitavam voolus on väikelinna elu ja kuhtumine, tegelikult ongi siin juttu teemadel, mis kõiki suurlinnastuvaid riike ja kohti puudutavad.

Kui ma korraks juba "Carriet" mainisin, siis "'Salem's Lot" on hoopis teisest puust. Kuigi "Carrie" on debüütromaani kohta väga kobe, siis saan täiesti aru ta kritiseerijatest. "'Salem's Lot" on aga märksa mahukam ja sügavam, siin pole tingimata suuri üllatusi, küll on aga tõesti mõnusalt kirjutatud. King oskab seda kolka-värki väga hästi üles joonistada, lust lugeda. Lisaks on vahepeal mitmed pikad peatükid, kust ta lihtsalt räägib keskkonnast, elust-olust. Ning see on pagana poeetiline, üks stiilinäide ka lk 200 pealt:

"It stays on through October and, in rare years, on into November. Day after day the skies are a clear, hard blue, and the clouds that float across them, always west to east, are calm white ships with gray keels. The wind begins to blow by the day, and it is never still. It hurries you along as you walk the roads, crunching the leaves that have fallen in mad and variegated drifts. The wind makes you ache in some place that is deeper than your bones. It may be that it touches something old in the human soul, a chord of race memory that says Migrate or die-migrate or die. Even in your house, behind square walls, the wind beats against the wood and the glass and sends its fleshless pucker against the eaves and sooner or later you have to put down what you were doing and go out and see. And you can stand on your stoop or in your dooryard at midafternoon and watch the cloud shadows rush across Griffen’s pasture and up Schoolyard Hill, light and dark, light and dark, like the shutters of the gods being opened and closed. You can see the goldenrod, that most tenacious and pernicious and beauteous of all New England flora, bowing away from the wind like agreat and silent congregation. And if there are no cars or planes, and if noone’s Uncle John is out in the wood lot west of town banging away at aquail or pheasant; if the only sound is the slow beat of your own heart, you can hear another sound, and that is the sound of life winding down to its cyclic close, waiting for the first winter snow to perform last rites."

Kokkuvõttes selline hea, normaalne raamat. Ega ma nüüd polegi kindel, kas seda üle loeks - samas kuna mahtu siin ikka jagus, siis tegelikult võiks millalgi üle lugeda küll just saamaks aru, kuidas külaelu täpsemalt toimus. Sest mingil hetkel, kuna tegelasi ikka jagus, siis kippus algusepoole minema segaseks, et kes on nüüd mis ja kus. Nauditav ja mõnus lugemine, sama hästi oleks võinud ka neli punkti panna, aga olin pigem kriitilisem.