See jurakas liidab kokku neli Bachmani romaani, seega kirjeldan siin tegelikult nelja eraldiilmunud trükist. Mu jutt tuleb üsna pikk, kuna räägib ju neljast eraldiseisvast teosest - "Rage", "The Long Walk", "Roadworks" ja "The Running Man".

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud, kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze”.

King kirjuta üldse sahtlisse valmis viis romaani enne "Carrie" (ilmus 1974) avaldamist, millest neli ongi selles tellises. Seega kui "Carrie" on saanud palju kriitikat, et esiklapsuke on omade hädadega - noh, tegelikult oli Kinga-härra selleks ajaks juba tükk aega kirjutanud, nii pikemaid kui lühemaid lugusid. Aga see selleks.

Ükski Bachmani raamat pole eesti keeles ilmunud - aga nii mõnigi võiks. Minu arvates.
----------------

Raamatu avab "Rage" ("Raev"), mille kirjutamist King alustas ülikoolis ja lõpetas aastal 1971, kolm aastat enne "Carrie" avaldamist. Stiililt on tegu psüholoogilise romaaniga, võib ka vaadata mingil määral põneviku võtmes, aga rohkem on tegu Tavalise Hea Romaaniga (tm). Tähendab, ma sõna "tavaline" küll siin kontekstis ei kasutaks, sest siin on juba tunda Kingi leivanumbrit, kus ta ta räägib mitmel teemal ning mahutab need kokku paarisaja lehekülje peale - ehk siis hilisem sõnaohtrus on veel aastate kaugusel. Siin omnibussis oli romaan küll ca 150 lk, aga teksti asetus on ka üsna kokku pressitud.

Juttu on koolitulistamisest, kui hästi üldiselt rääkida. Charlie Decker on mõnevõrra kirju minevikuga keskkooliõpilane, raamat algabki plahvatusega, kus loo avanedes saamegi teada, mis kõige selleni viis, miks Charlie vägivallatseb ja võtab klassi pantvangi. Peamine liin ongi eriti just ameeriklastele teada-tuntud värk, kus koolis verd valatakse. Ikka juhtub ju, normaalne värk.

...aga see pole üldsegi mu arvates oluline ega tähtis. Märksa olulisem on pantvangi-osa, mis muutub ühel hetkel Stockholmi sündroomiks, kuidas Charlie Decker räägib oma elust, siis tulevad algul üks, seejärel teine klassikaaslane kaasa. Lood liituvad, tekib omamoodi üksmeel, eriti kui ühine vaenlane järjest reljeefsemalt välja joonistub, mis lapsi ühendab. Lood ei ole midagi erilist ja uut, tavalised täiskasvanuks sirguvate laste valud ja armud. Aga teate, kuidagi väga hästi on kirja pandud ning omavahel kokku sõlmitud. Mulle King küll ka meeldib, seega pole väga erapooletu hindaja.

Kas see romaan oleks võinud olla sügavam, detailsem? Kahtlemata. Aga kas ma ütlesin juba, et selle autor oli väga noor ja roheline?

Nagu King omnibussi avavas essees ("Why I Was Bachman", "Miks ma olin Bachman") ka ütleb: pehmekaanelisi raamatuid on kolm tüüpi. On need, mis suurelt reklaamitakse, mille kohta on ülivõrdes postrid seina peal. Noh, Kingi enda raamatud näiteks. On "igasugune suvaline sodi", see suurem mass, mille seast võib teinekord leida midagi huvitavat, aga mis on pigem täitematerjal. Bachmani raamatud läksid näiteks alguses sinnakanti, natuke neid loeti, aga kui tuli välja, kes tegelikult autoriks on, siis hüppasid trükiarvud suurusjärgu või isegi paar üles. Ja siis on kolmas klass pehmekaanelisi, kahe silma vahele jäävad pärlid, mis siis sellest muust massist selgelt eristuvad, on isegi ülivõrderaamatutest paremad.

"Rage" on raamat, mida praegu eraldiseisvana enam juurde ei trükita, ka koos teiste Bachmani raamatutega ei avaldata. Nimelt on Ameerikas on see raamat olnud seotud koolides aset leidnud vägivallapuhangutega, kuni kopeerijateni välja. Sarnaselt Kingi loos oleva pantvangidraama ja surnud õpetajatega, on vägivallatsenud lapsed saanud inspiratsiooni "Raevust" - kes on seda korduvalt varem lugenud, kelle raamaturiiulist raamat hiljem leiti, või siis on raamatut üritatud oma akti ajal tsiteerida. Seega järelturult seda raamatut veel leiab, poest ja uuena - pigem mitte. King ise on jõulisel välja ütelnud, et ühel hetkel sai tal nendest kopeerijatest kõrini ning palus-lasi levitajatel see raamat aktiivsest müügist kõrvadada.

Pikemalt on kirjas Wikis: en.wikipedia.org/wiki/Rage_(King_novel)#Connections_to_actual_school_shootings

Mu silmis "Rage" ongi selline väga meeldiv avastus, mida keegi ei tea ja keegi ei loe. Kui poleks välja tulnud, et tegu on kuulsa õuduskirjaniku raamatuga (mis on täiesti õuduse- ja ulmevaba), oleks see koos Bachmaniga kuhugi kopitama jäänud. Mul on igaljuhul niii hea meel, et selle raamatu avastasin. Ei usu, et seda keegi eesti keelde ka kunagi tõlgib.

Goodreads 5/5 ("it was amazing")

-----------------
"The Long Walk" - "Pikk jalutuskäik", see on sisuliselt Kingi esimene romaan, kirjutatud 19-aastase noormehe poolt. Vist. Ma nüüd polegi kindel, kuna see kirjutatav masin oli alguses väga hoos, lühijutte ja romaane tuli nagu Maine'st saelaudu.

"The Long Walk" on düstoopiline (õudus)lugu sellest, kuidas tulevikuühiskonnas lahutatakse meelt pannes teismelised poisid kõndima. Kõnnitakse seni, kuni vaid üks on püsti, lisaks on veel muud reeglid, näiteks tempo ei tohi langeda alla nelja miili tunnis - mis meetermõõdustikus on umbes kuus ja pool kilomeetrit tunnis, väga reibas kõnd. Kelle kiirus langeb alal nõutud piiri, see saab hoiatuse. Hoiatusi saab olla kokku kolm, neljandaks on kuul kuklasse. Teeääres on kaasaelavad kodanikud, kohal on TV ja raadio - täisvärk, korralik meelelahutus, eksole. Võitja kõnnib, vabandust, roomab kulda täis kohvritega minema, lisaks saab omal vabal valikul lisaauhinna.

On erinevad poisid, nendevahelised suhted, räägitakse maailma-asjadest, vahepeal lehvitatakse tee servas olevatele pealtvaatajatele. Mida kaugemale jõutakse, seda väiksemaks seltskond kuivab.

Kuna meil on hetkel tööjuures spordivõistlus, kus loetakse samme kokku, siis olen vahel kõndinud natuke rohkem, kui vaja, pikendanud mõnda teekonda. Praegu seda raamatut lugedes läksid vahepeal päriselu ja väljamõeldus krussi, mõnel õhtul oli peale lugemist veidral viisil raske magama jääda. Oli väsimust kehas küll, aga raamat jäi pähe ketrama, siputasin ka unes ilmselt oma käpakestega nagu nagu kutsikad seda teevad.

Ma ei oska seda raamatut kuidagi hinnata. Rõhk on siin karakteriloomel, terve raamat ongi täis lihtsalt kõndimist. Aga need tegelased ei olnud eriti huvitavad mu silmis. Jah, noore autori debüüdina on see raamat võimas, aga kui ma ikka mõtlen sellele, et teise poole raamatust lugesin vahepeal diagonaalis, siis selgelt haaras raamat mind vähem. Eriti kui panen kõrvale nende kaante vahel seda raamatut ümbritsevad "Rage" ja "Roadwork", mis mõlemad olid suurepärased.

Jube painav raamat oli, see on tõsi. Lugemist ei kahetse ning Goodreadsi keskmine hinne "4" on ju vägagi hea.

Goodreads 2/5 ("it was ok")

--------------------

"Roadwork", "Teetööd" psühholoogilist romaani olen ma varem lugenud, seega kasutan siinkohas osa oma eelmisest lugemiskogemusest, 1:1 ümber ei kopeeri, kuna muidu venib see postitus eriti pikaks. Pikemalt saab lugeda siitsamast grupist: www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2791124074497449/

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink, ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna, sest SEE ON JU MU KODU!

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest.

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Goodreads 4/5 ("really liked it")
--------------------
"The Running Man" ("Jooksev mees") - no selle järgi tehtud filmi teavad ju kõik, kus vana hea Arnie muskleid pingutas ning düstoopilises ulmefilmis areenil teisi osalisi lõdva randmega loputab. Film baseerub raamatul, lisaks on üldine idee sarnane. Muus osas on need üsnagi erinevad.

Raamat räägib kolmekümnendatele läheneva Ben Richardsi elust aastal 2025, ehk siis põmst homme. Vägivald lokkab, maailma majandus on kokku kukkunud, Ameerikas peetakse televõistlusi (täpsemalt küll TV järeltulija Free-Vee võistlusi), kus siis jooksvaid mehi taga aetakse. Beni pooleteist-aastane tütar Cathy on haige, ravimi jaoks vanematel raha aga pole. Vägivaldne Ben on korduvalt igalt poolt vallandatud, abikaasa Sheila teenib raha oma keha vastutulelikele meestele müües. Seega paneb Ben end "Jooksva mehe" telesaatesse kirja, läbib edukalt kõik testid ning varsti osalebki mängus. Ben ja ta pere tehakse läbi telekaamerate tervele Ameerikale tuttavaks, lastakse mees tänavale lahti ning terve riik hakkab teha kaheteist tunni möödudes jahtima.

Mängus on palju detaile, mida ma ei hakka siin mainima. Aga üldistatuna on nii, et Beni eesmärk on ellu jääda kolmekümneks päevaks, samal ajal ükskõik, kes meest märkab, saab anda hästi tasustatud vihjeid taga-ajajatele, kelle eesmärk on Ben kätte saada ja ära tappa. Iga vabaduses viibitud tund on Benile ja ta perele kasulik, iga taga-ajaja tapmine annab omakorda rahalise boonuse. Pisidetaile on veel, aga las need olla.

Hea hoogne lugemine Ben Richardsi ja Ameerika kassi-hiire mängust. Kui eelmised kolm raamatut siin omnibussis on rahulikumad, siis "The Running Man" on kena stiilipuhas kiiretempoline ulmelugemine. Kusjuures King kirjutas selle siin valmis nädalaga, muidu läks tal tollal umbes kvartal romaani jaoks. Nagu autor ise hiljem on ütelnud, "The Running Man" on kirjutatud noore ja energilise mehe poolt, kes naudis kogu seda kirjutamise-värki täiel rinnal.

"Rage" puhul oli juttu sellest, et kuna raamat on leidnud päriselus järgijaid, siis on see aktiivsest müügist maha korjatud. Selle raamatu puhul mõtlesin muigamisi, et noh, ka siit saaks ju leida samasuguseid jooni. Aga ma ei saa ilma lugemiskogemust rikkumata täpsemaks minna oma jutuga.

Nendest neljast raamatust võiks just jooksev mees olla minu silmis tugev kandidaat eesti keelde tõlkimiseks. Filmi teatakse ning raamat ise on selline paarisajalehene tempokas lugu. Film ja raamat on küll siga ja kägu, selles mõttes saab filmi mäletav inimene raamatut lugedes vastu pükse, kuna sarnasused on väga kauged. Samas raamat on hästi mõnus amps, soovitan soojalt.

Goodreads 4/5 ("really liked it")