Two-Bear Mambo

Raamatu pealkiri tähendab "Kahe karu mambo", viide siis osalt sellele, kuidas raamatu alguses tuleb ühes stseenis telekast National Geographics'i saade karude armuelust, väljend kumab raamatus veel mõnestki kohast läbi.

"The Two-Bear Mambo" on kolmas lugu kahe sõbra, Hap ja Leonardi tegemistest. Kõik, mida ka eelmise kahe osa kohta ütlesin, kehtib ka siin - võrratu lõunaosariikide keskkond, lahedad hammustavad karakterid ning huvitav tegevus.

Raamat algab juba võluvalt mahedal noodil, mida on niiiii mõnus lugeda. Leonard elab parajas getos ning ta naabriks on korrumpeerunud linnavõimu poolt toetatud narkourgas. Eelmises raamatus ühel hetkel sai Hapil ja Leonardil sellest kõrini ning nad peksid maja narkaritest-diileritest tühjaks ja panid tule otsa. Tollal küll sai tuli veel õigel ajal kustutatud, samuti kolisid kurikaelad majja tagasi ja kogu narko-elu läks rõõmsalt edasi. See teeb Leonardile veel rohkem tuska ning mambo-raamatu alguses ta põletabki jõulude ajal narkourka maani maha. Kogu stseen on võrratult üles joonistatud, kus põlevast majast jookseb välja põlevate riietega inimene ning Leonard teda klohmib... vabandust, agressiivselt maas veeretab jalaga nügides, et leeke kustutada. Või kuidas Hap autole nõjatudes seda eemalt melanhooselt vaatab, kõrval kohalik politseinik, kes mingi hetk võtab sigaretile tuld majast värskelt väljajooksnud mehe veel suitsevast juuksepahmakast. Kõik kohalviibijad teavadju, et tegelikult on see maja üks kurjusepesa, moe pärast küll viiakse Hap ja Leonard pärast seda kõike politseijaoskonda, aga ega neid sealgi trümmi panda.

Igaljuhul hakkab siit lugu hargnema. Politseinik Hanson ja Hap on erinevatel eluperioodidel olnud armunud samassse naisesse, jurist Floridasse. Florida on noor ja tarmu täis naine, keda küll ei taheta võtta tõsiselt, sest lõunaosariikides, naine ja veel tumedanahaline - no kuhu see kõlbab?! Kui siis Florida läheb läheduses olevasse Grovetown linna ühte juhtumit uurima ning teadmata ära kaob, see muudab mitmeid inimesi murelikuks. Edasine ongi uurimine, mida viivad läbi kaks asjaarmastajat, kelle tee on parajalt künklik ja okkaline. Sest kui meeste kodulinn LaBrode on veel enam-vähem tavaline lõunaosariikide koht, siis Grovetown on vana Ku Klux Klani kodukant, kuhu tumedanahalised pole oodatud, või kes seal on, siis nende elu on paras põrgu.

Mu jaoks on raamatu võlu jällegi tihtipeale hoopis muus kohas, meeste sõpruses. Kuidas Hap ja Leonard on ühes kohutavas uberikus öömaja saanud ning siis ööhämaruses vestlevad, jõudes ühel hetkel tõdemusele, et sõprus on ikka vägev värk. Et on nad seal, üks valge ja hetero, teine tumedanahaline ja gei, ning mõlemil on olnud erinevaid suhteid, mehi ja naisi - aga nende sõprus on jäänud. Et kas äkki ongi nii, et seks rikub varem või hiljem kõik ära? Intiimsus ja kogu see tekialune-värk on ju jah tore, tahaks väga ja on mõnus. Aga varem või hiljem tekib muid muresid, ning siis hiljem on raske klattida, eriti kui ongi segamine nii täitsa hea läbisaamine, kui siis seksuaalsuhted. Ning kuidas on lahkuminek parajalt valulik protsess. Sõpruse puhul aga seda osa pole.

Kuidas tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud sõbrad peale raskeid katsumusi ei oska, ei suuda teineteisele enam silmagi vaadata, ka see on Lansdale'il äärmiselt hästi üles joonistatud. On nad ju ühtepidi näinud teineteise nõrki kohti, eriti kuna elu mõlemit kõvasti räsis. Lisaks on kõrvalseisjatel kohati raske aru saada, miks nad ikka edasi rühivad ning tüütu järjekindlusega üritavad saada sotti asjadest, mille teised on ammu juba maha matnud ning kalevi alla peitu pannud. Pole ju Hap ja Leonard superkangelased, ka machod mitte. Samas on neist peidus tahtmine teha õiget asja, seista nõrgemate eest ning leida üles kadunud sõbranna. Ka siis, kui elu tanksaapaga neerud lahti taob ning pärast näoli trotuaaril vereloigus vedeled.

Ikka ja jälle need võrratud üle võlli ja koomilised stseenid... kus näiteks kusagil urkas õnnestub sõpradel saada paduvihmas külmetades lagunevas ja kopitavas treileris öömaja. Mis haiseb räigelt koera järgi - iva on siis selles, et samas treileris on on varem ööbinud usuhullud, kes muuhulgas olid koerasõbrad. Kaasasolnud chihuahua sai mingi hetk jube märjaks, ning usuhullud otsustasid, et on hea mõte koera kaminas kuivatada, samal ajal ettevaatlikult tuld tehes. See tähendas, et väike elukas läks põlema, pani plehku ning ajas kõik kohad karvahaisu täis, lisaks hüppas nii diivanile kui voodil ja kuses need täis. Ühtepidi kahju loomast, aga teisalt on selline karune tragikoomilisus pagana nauditav.

Raamatute järgi on tehtud ka sari, kolm hooaega, iga hooaeg kajastab ühte raamatut. Kahjuks selle raamatuga sai ka sari otsa, seega kui sari meeldis, siis saab raamatutega sõprade seiklusi edasi jälgida. Raamatud ja sari on olnud kohati sarnased, kohati erinevad. Mulle meeldis sarja puhul isegi rohkem näiteks politseinik Reynolds, kes on raamatus ja sarjas teatud mõttes äärmiselt erinev karakter. Kokkuvõtvalt arvan, et kui meeldib üks, siis meeldib ka teine, vahet pole, kas võtta esimesena ette seriaal või sari.

Järjekordne väga meeldiv raamat Hapi ja Leonardi sarjast. Mul on kohe hea meel, et neljas on ka riiulist võtta, lisaks tellisin ka viienda ja kuuenda ära.