Blaze

Lühidalt: erakordselt kurb ja kohutav raamat. Hästi kirjutatud, tõsiselt nauditav lugu... aga nüüd pean järgmist raamatut küll valima, et midagi natukene helgemat vahele võtta.

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego, mille alt ta ilmutas oma karjääri alguses mitmeid raamatuid, mida pidas liiga süngeks ja tumedaks, et Kingina avaldada. Eks neid põhjuseid oli teisigi, aga kirjanduslikult on jah Bachmani raamatud nukramad, mu loetutest on varasemalt kõige "hullem" "Roadwork" ("Teetööd"). Hiljem on arhiividest tulnud välja ka muid Bachmani tekste, seesama aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”, mis ilmus 1974. Täpsustan - algne tekst on kirjutatud aastal 1973; kui King mõnikümmend aastat hiljem käsikirja pööningult tolmurullide vahelt üles leidis, siis suure osa kirjutas ta läbi ja ümber, kuna algne versioon oli kirjaniku hinnangul liiga sentimentaalne. Seega on see nüüd noorem või vanem King, raske ütelda.

"Blaze" ei ole eesti keeles ilmunud. Pealkiri on tõlkes "leek", raamatus on Blaze ühe kahemeetrise (6' 7") mõnevõrra lihtsameelse mehekolaka hüüdnimi. Blaze, pärisnimega Clayton Blaisdell, on suli. Raamatu algusepoole ongi juttu sellest, kuidas ta koos teise pätiga, Georgega, elatist teenib. Üks viis on selline, et nad jõlguvad "gray" baarides; "hallid" barid on siis sellised, mis pole otseselt gaybaarid, aga pole ka "heterobaarid". Ongi sellised kohad, kus kas siis kapis olevad mehepojad, või biseksuaalid, või lihtsalt seiklusi otsivad meeskodanikud vahetevahel napsutavad. Skeem on selline - George tõmbab ohvri liimile, kutsub hotellituppa, kuhu veerand tundi hiljem tormab sisse marus Blaze, kes mängib George elukaaslast. Draama käigus pannakse ohvri rahakott pihta, täpsemalt haarab selle Blaze ja jookseb minema, lubades dokumentidelt tuvastatud isiku andmed saata peedistatava perele. Kuna ohver on nõus tegema, mida iganes, et see seiklus välja ei tuleks, siis kokkuvõttes läheb George Blazele järgi, teevad nurga taga aega parajaks ning varsti George naaseb ohvri juurde koos rahakotiga, millest on sularaha eemaldatud. No umbes selline skeem, eks siin on detaile rohkemgi. Aga igaljuhul on huvitav psühholoogiline pool, kuidas algne lihahimu muutub algul üheks, hiljem teistsuguseks kartuseks ning ohver on enda arvates "õnnega koos", kui vaid sularahast ilma jääb.

Aga see pole isegi oluline, kirjeldasin üsna pikalt ühte pisikest episoodi näitamaks, et kurjategijatepaaris on George ajud, Blaze muskel. Kokku on nad hea tiim, kui siis aga Eriti Suure Kuriteo eel George surma saab, siis... hakkab raamat peale. Suuresti ongi see lugu, kuidas Väikese Aruga Karu üksi üritab hakkama saada. Või kas isegi üksi - aga see ongi üks raamatu läbiv joon, mis lisab ulmelise komponendi. Sest mingis mõttes on see üks kriminaalne lugu, aga kindlasti mitte klassikaline kriminaalromaan. Aga jah, siin on kuritegu, on uurimine. Kõik krimka elemendid on olemas.

Aga see pole oluline. Minu jaoks oli raamatus kõige huvitavam Blaze lugu. Eks on ju ta peaosas, raamat ongi suuresti läbi ta silmade. Ma olen seni rääkinud temast kui kurjategijast, mis on ju faktiliselt õige. Samas pole ta kuripaha inimene: elutee, isa ja keskkond on ta selliseks vorminud. Nooremana oli ta üsna tavaline poiss, lihtsalt suur ja tugev. Kasvas üles emata, vägivaldse ja kurja isaga, kes ühel hetkel vihastas poisi peale, tegi midagi hirmsat... korduvalt. Peale seda oli Blaze tükk aega koomas, arstid isegi arvasid, et parem, kui ta ei ärkaks. Aga ärkas, tüki maad rumalamana, ikka üsna tuhmi kriidina. Peale seda järgnes lastekodu (isalt võeti hooldusõigus ära), kodu, kuhu ta võeti vastu hooajaliseks tööks, peale seda oli perel temast täiesti ükskõik. Blaze triivis mööda oma käänulist eluteed, ühel hetkel oli täiskasvanu ning jah, sattus kõverale teele. See on tegelikult tohutult kurb kujunemislugu ikka...

Ma olen nüüd küll pikalt rääkinud raamatu sisust, aga tegelikult on see raamatu alguses mõnekümnel lehel kirjas, siin ja seal. See on taust, raamatu suurem osa ongi siis Eriti Suurest Kuriteost, mida Blaze üksi (või kaksi?) läbi viib. Aga sellest ma tõesti ei räägi, muidu ma kirjeldan terve raamatu ära. Pealegi polegi ka see kuritegu oluline, see on isegi raamatu tagakaanel kirjas. Olulisem on loo pajatamisviis, mille kohapealt kuningas oli juba noorena paras mihkel. Pealegi on oma olemuselt raamatu põhiosa erakordselt kurb ning mulle raske lugeda, veel vähem tahaksin seda edasi rääkida, kirjutada. Kurb on Blaze lapsepõlv, nukker on ka edasine, mis selles raamatus suure osa moodustab. Kes soovib lugeda raamatut sellest, kuidas lapsest sirgub kurjategija, segatuna veel puude-teemaga, sisi julgen soojalt soovitada.

Võrratu raamat, haaras mind ikka väga, väga tugevalt. Kui ma loen ingliskeelse romaani läbi kahe päevaga, siis see on ikka väga selge märk, kuidas raamat on lugeja oma külge kinni imenud, sest loen inglise keeles ikka natuke aeglasemalt. Kuigi tundub, et ma olen vist Kingi keelega saanud üsna sõbraks, mida edasi, seda lihtsam on teda originaalkeeles lugeda.

Jah, jah... erakordselt väärt Bachman-King mu silmis. Stiililt on see mu silmis psühholoogiline romaan ehk kõige rohkem, mõningase krimka ja ulmegarneeringuga.