Marko Kivimäe reviewed Nightmares & Dreamscapes by Stephen King
Review of 'Nightmares & Dreamscapes' on 'Goodreads'
4 stars
Ingliskeelne jutukogu(24 lugu), ei ole eesti keeles ilmunud. Eesti keeles võiks olla midagi stiilis "Õudusunenäod ja unemaastikud". Läheb väljakutsesse osaliselt, kuna siin on nii ulmet kui olmet, üks on lausa sisuliselt ajaleheartikkel. Aga suurem osa on ulme. Ma mõnes kohas natuke spoilerdan, kuna tõmban paralleele teiste teostega. Samas ega lühijuttudest ongi tihtipeale raske rääkida ilma, et sisust midagi ei mainiks.
Tegu on väga raske raamatuga. Nagu tegelikult ka - füüsiliselt on see raskeim raamat, mis mul on, ca 1,2kg, ka muudelt mõõtudelt (kubatuur) suurim.
"Dolan's Cadillac" ("Dolani Cadillac") - olmelugu sellest, kuidas kättemaks on kaua tehtud kaunikene. Ilmus esimest korda aastal 1985 ning natuke meenutas mulle Kingi enda "Dolores Claiborne" raamatut. Eks teatud motiivid muidugi ongi sarnased, on ju cadillaci-lugu pealegi mingis mõttes üsna lihtne ja sirgjooneline "aga raisk ma talle näitan" lugu. Aga teate, King tõesti oskab hästi kirjutada ning see lugu on puhas nauding. Ma ise võtsingi raamatu …
Ingliskeelne jutukogu(24 lugu), ei ole eesti keeles ilmunud. Eesti keeles võiks olla midagi stiilis "Õudusunenäod ja unemaastikud". Läheb väljakutsesse osaliselt, kuna siin on nii ulmet kui olmet, üks on lausa sisuliselt ajaleheartikkel. Aga suurem osa on ulme. Ma mõnes kohas natuke spoilerdan, kuna tõmban paralleele teiste teostega. Samas ega lühijuttudest ongi tihtipeale raske rääkida ilma, et sisust midagi ei mainiks.
Tegu on väga raske raamatuga. Nagu tegelikult ka - füüsiliselt on see raskeim raamat, mis mul on, ca 1,2kg, ka muudelt mõõtudelt (kubatuur) suurim.
"Dolan's Cadillac" ("Dolani Cadillac") - olmelugu sellest, kuidas kättemaks on kaua tehtud kaunikene. Ilmus esimest korda aastal 1985 ning natuke meenutas mulle Kingi enda "Dolores Claiborne" raamatut. Eks teatud motiivid muidugi ongi sarnased, on ju cadillaci-lugu pealegi mingis mõttes üsna lihtne ja sirgjooneline "aga raisk ma talle näitan" lugu. Aga teate, King tõesti oskab hästi kirjutada ning see lugu on puhas nauding. Ma ise võtsingi raamatu kätte mõttega, et natuke sirvin algusest, pilgutasin korra silmi ja 60 lk oli nagu niuhti läinud.
"The End of the Whole Mess" ("Kogu selle jama lõpp") - danielkeyeslik lugu sellest, kuidas tee põrgusse on heade kavatsustega sillutatud. Jälle selline pigem lihtne lugu, mis tõmbas ühel hetkel silma niiskeks, kuna meenutas "lilli". Antud juhul oleks võinud see olla pikem, siit saaks vabalt romaani-jagu ainest kätte. Praegune versioon oli tore sutsakas, meeldis väga - aga jäi natuke lahjaks. Samas tegu ongi ju lühijutuga - kuid hing ihkas enamat, rohkemat, pikemalt!
"Suffer the Little Children" ("Kannata väikseid lapsi") - väga kingilik lühipala, õpetaja ja õpilaste vahelisest suhtlemisest paari väikese vimkaga. Samuti jätab lugejale tõlgendamisvõimalusi, et oli see nüüd ulme või olme. Ma ütleks, et psühhohorror.
"The Night Flier" ("Öölendur") - horror külmast ja kalgist ajakirjandusest ning sellest, mida uudisloo hankimise nimel ollakse valmis tegema. Ehk siis uudisejahil reporter leiab kõva kivi.
"Popsy" - eelmise looga mingis mõttes seotud, samas on ka siin peategelane eesmärgile äärmiselt pühendnud. Mänguvõlgades Sheridan lunastab võlgu lapsi röövides, üks ohvritest osutub aga samuti parajaks pähkliks. Meenutas mulle "Öise vahetuse" aegset Kingi, kus lugu ise on lihtsalt lugu, aga selline kõhe ja jube.
"It Grows on You" ("See kasvab sinus") - tunnistan ausalt, et mulle jäi see lugu kergelt hämaraks. Selline omapärane arhitektuurihorror aga jäi kuidagi fragmenteerituks mu jaoks. Lugesin isegi kaks korda üle aga no polnud ikka "see". Aga ilmselt on asi rohkem lugejas.
"Chattery Teeth" ("Jutukad hambad") - tegelikult ei saa nii otse tõlkida vist. St "chattery teeth" on see... mänguasi, või kuidas üteldagi, need laua peal olevad ja plagisevad proteesid, mida USA õudusfilmides või mujal (pop)kultuuris vahel kohtab. Müügimees Bill Hogan leiab ühest kolkapoest siis need lobisevad hambad, tavapärasest suuremad ning rauast. Aga katkised, sisemine vedru ei tööta ehk siis hambad ei plagise. Bill võtab poest need hambad kaasa, samuti satub ta autosse üks hääletaja. Ning siit hakkab eriti tüüpiline kvaliteetne King end lahti kerima... selline ehe õudus, tõsiselt mõnus.
"Dedication" ("Pühendus") - kuidagi ei töötanud. Kes tahab mõnevõrra rämedat, rõvedat nüanssi (a la karm põhjamaine krimka), siis siit seda leiab. Aga üldiselt oli selline haigutamapanev ning igav lugu ühe naissoost teenindaja ja alkohoolikust kirjaniku mingitsorti suhtest. St tõesti oli haigutamapanev, jäin mitu õhtut selle looga magama.
"The Moving Finger" ("Liikuv sõrm") - jeerum, on see vast lugu! Ma ei taha sõnagi rääkida sisust aga see on just selline, mille põhjal osad inimesed endale foobia saavad. Mind ennast õnneks õuduskirjandus niimoodi väga ei mõjuta, aga tuleb nentida, et peale selle loo lugemist ma korra küll vaatasin ühe igapäevase toimingu ajal kahtlustavalt... no teatud suunas. Suu-re-pä-ra-ne!
Tähendab, ärge saage must valesti aru. See on samal ajal ka lollakas jutt, sest siin asjad lihtsalt juhtuvad. Et kui soovida läheneda loogikaga, siis on see üks ebaloogiline jura. Minu jaoks on see ehe noorema otsa Kingi vaimus kirjutatud lugu, kus on tunda, et autor täiega naudib loo arenemist.
"Sneakers" - sõrmelooga mingis mõttes sarnane. Jälle mingid asjad on, nagu on - aga lisaks on siis tegelikult lool kaugem taust. Ei poe nii korralikult naha alla, kui eelmine, aga siiski hästi mõnus lugeda.
"You Know They Got a Hell of a Band" - teagi, kuidas seda tõlkida, sõnademäng ju. "Tead, neil on ikka kuradi hea bänd" või siis "Tead, neil on ikka põrgulikult hea bänd" või "Tead, neil on ikka põrgulik kamp". Igaljuhul selline mingis mõttes tavaline lugu, kus punktist A punkti B liikumisel võetakse otsetee, ning satutakse kummalisse väikelinna nimega Rock and Roll Heaven, kus on veel kummalisemad inimesed. Linna nimi ja loo pealkiri on pärit ansabli Climax laulust "Rock and Roll Heaven", kus on näiteks read:
"If you believe in forever
Then life is just a one-night stand
If there's a rock and roll heaven
Well you know they've got a hell of a band, band, band"
Aga noh, asjad on tegelikult keerulisemad - aga seda saab juba loost täpsemalt teada.
"Home Delivery" - "Kojutoomine", "Kojukandeteenus". Lugu ühest rasedast naisest, kelle elu, tegelikult terve maa ja ilma elu ühel hetkel pea peale keeratakse.
"Rainy Season" - "Vihmaperiood" - jälle selline klassikaline King, kus teatud asjad lihtsalt juhtuvad. Natuke sarnane "You Know They Got a Hell of a Band" looga - seda King ise ka kommentaarides ütleb, et ega tegelikult ongi mitmed teemad sarnased, oleneb kirjanikust, millise loo ta selle peale punub. Näiteks suletud ruumi krimka või "kaldume teelt kõrvale ja satume veidrasse külla" stsenaarium. Lahe pala igaljuhul. Muide, selle kirjutamine aitas Kingil vahepeal pealetulnud kirjutamisbloki kõrvaldada.
"My Pretty Pony" - see jäi vähe hämaraks, mingi maani lugesin, siis sirvisin, tegelikult jäi sisuliselt lugemata. Algselt pidi see olema Richard Bachmani romaan aga see jäi pooleli, millalgi King vaatas käsikirja-alged ja vaatas, et siit saab kobeda lühijutu. Noh... minu jaoks jäi see tiba arusaamatuks, ning kuna jutukogu on väga paks, siis jätsin selle siin vahele.
"Sorry, Right Number" - "Vabandust, õige number" näidend sellest, kuidast üks ekslik kõne võib osutuda hoopis õigeks. Selline lahe ajaränne, oli lausa kahju, et tegu on näidendiga, kuna ma naudin väga näidendeid lavastustena, raamatus lugedes... no pole see, tahaks rohkem liha luudele. Aga see selleks, meeldis ka praegusel kujul.
"The Ten O'Clock People" - "Kellakümneinimesed" - no see on nüüd küll klassikaline King, nagu paljud siinses kogumikus olevat lood. Meenutas Simpsonite põhjal tehtud konsoolimängu "Bart vs. the Space Mutants", kus siis ka vaid väljavalitud nägid, kuidas maailmas tegelikult asjad on. Jummala lahe pala.
"Crouch End" - Londonis Crouch End nimelises piirkonnas toimuv lovecraftiaana. Rohkem ongi raske midagi ütelda, kes lembib Lovecrafti, sellele võiks ka Kingi nägemus meeldida. Kelle jaoks on Lovecraft suts kopitanud ja tolmunud - ikka võiks King meeldida, kuna King on kiirema tempoga, kuidas endiselt samamoodi õudne ja õõvastav. Suurepärane pala.
"The House on Maple Street" - "Maja Maple'i tänaval". Ma hakkan end kordama aga taaskord üks hea lugu, antud juhul siis sellest, kuidas neljalapseema uue abikaasaga hakkama üritab saada. Tegelikult, kuidas lapsed võõrasisaga suhtlevad - ning nagu ikka, siis on King keeranud selle ulmesse, antud juhul sellisesse kummastavalt veidrasse sousti. Läheb jälle kategooriasse, kus ei tasu alati otsida taga loogikat, sest teinekord kummalised asjad lihtsalt juhtuvad.
"The Fifth Quarter" - "Viies veerand" on siis vahele üks kriminaalne lugu, üsna kulunud teemal. Kuritegu, mandi jagamine, tülid, konfliktid mida revolvritega lahendatakse - selline tavaline värk. Kõlan taas kulunult ja igavalt aga no oli mõnus lugeda.
"The Doctor's Case" - "Arsti juhtum", Sherlock Holmesi pastišš. Kirjutatud läbi kümnendat aastakümmet veeretava Watsoni silme läbi, kes räägib ammu aset leidnud juhtumist. Holmes on juba pool sajandit surnud ning nüüd on siis aeg, mil võib sellest juhtumist rääkida. Alguses oli nagu täitsa Doyle moodi, aga siis keeras kuidagi ära, ega ta ei pidanudki olema tingimata tõetruu aga põhimõtteliselt oli siin mitu asja teisiti, kui klassikalistel Holmesi-lugudel. Ega kokkuvõttes väga ei meeldinud. Ahjaa, suletud ruumi krimka.
"Umney's Last Case" - "Umney viimane juhtum" on alguses Raymond Chandleri pastišš, USA enne ja peale teist suurt ilmasõda karmi krimka stiilis. Ma natuke küll lootsin, et tuleb Philip Marlowe mängu aga oli hoopis üks teine eranuhk, Clyde Umney nimeks. Võinoh, kui Holmesi lugu oli enam-vähem stiilitruu, siis see lugu siin on tegelikult hoopis midagi muud. Jäi mu silmis kokkuvõttes nõrgaks.
"Head Down" ja "Brooklyn August" - kaks omavahel seotud värki, esimene on essee poeg Owen Kingi pesapallimängimisest läbi ühe hooaja. Jätsin lugemata, kuna mul puudub huvi pesapalli vastu ning selline mitte-ilukirjanduslik tükk ei pakkunud mitte mingit pidi huvi. "Brooklyn August" on luuletus samal teemal.
"The Beggar and the Diamond" - "Kerjus ja teemant" on india mõistulugu pandud kirja Stephen Kingi poolt. St jah, on selline lugu - aga miks siin raamatus ja sellisel kombel? Loona pole ju viga aga tõesti, milleks sellisel moel ja nende kaante vahel? Õnneks oli vaid mõne lehekülje pikk.
Jube pikk jutulohe tuli mul seekord. Kui nüüd üritada kuidagi kokku võtta seda tellist - üldmulje on väga hea, siin on palju väärt lugusid. Lõpus tuli küll kett maha ning pall jooksis susinal tühjaks, ma ise soovitaks alates Holmesi-loost võtta rahulikumalt ning kui mõni pala vähegi tüütu tundub, siis rahuliku südamega lugemata jätta. Või siis jah, alates kahekümnendast loost jättagi pooleli. "Umney's Last Case" on tegelikult lõpupoole mingi pointiga ja tegelikult üsna okei. Aga muud seal ümber - mm, ei.
Aga kogu muu mudru on reeglina väga kobe materjal. Eks paar lugu olid sellised, mis minuga ei haakinud - aga nii on igas kogus, täiesti tavapärane seis. Siin on kõige rohkem ausat horrorit, on Kingi stiilis veidrusi, kraanikausist, seina seest ning vihmapilvest tuleb teravaid hambaid ja erinevaid häirivaid elukaid nagu oavarrest. On ka kriminaalseid lugusid, lugeja fantaasia jaoks on mitmed kohad jäetud lahtikirjutamata. No ma räägin - nii nagu Kingil ikka.
Kui käed ja meel tugevad on, siis soovitan soojalt. St ei pea lugema seda minul näpus olnud kõvakaanelist versiooni, mis võib unise peaga voodis lugedes tõesti käest langedes kergemaid kehalisi vigastusi põhjustada. On ju ka pehmekaanelisi versioone, mis küll juba tuhande lehekülje kanti teinekord küündivad.
