Die Abenteuer des braven Soldaten Schwejk

"Habacht!" käratas ta. "Palugem, korrake kõik minu järel, mis ma ees ütlen! Aga sina, lurjus, seal taga, ära nuuska pihku, sa oled issanda templis, või ma lasen su kartsa pista! Küllap te, põrssapojad, olete issameiegi ära unustanud! Noh, proovime!... Nojah, ma teadsin ette, et see ei lähe. Mis teil issameiest! Teil pole muud peas kui kaks portsu liha ja oasalat, ennast kõrini täis õgida, naril kõhutada ja ninas urgitseda, aga jumala peale te ei môtlegi. Kas mul pole õigus?"
(lk 92)

Ma ei teagi, mitu korda olen seda raamatut lugenud, meeldis kunagi jubedal kombel. Kui nüüd Lugemise Väljakutse FB grupis järjest loeti Hašeki "Geniaalne idioot. Huumori kool" raamatut, üldiselt pigem see lugejatele ei meeldinud, siis mõtlesin, et võtaks uuesti vana armastuse, tüviteksti ette. Sest siin raamatus on kogu aeg jumalikke ja tabavaid väljendeid, nagu näiteks "Kaprali silmades välgatas pentsik helk, mis on omane ainult vaimuhaigetele." Või "Ärge ropendage, preili!" Kadett "kalasabaga kuretiib" Biegler või siis vana sapöör Vodička, kes teab hästi, et sa ei tunne madjareid. Švejk ise, kes loeb daami soove silmadest ja täidab need, kõik kuus.

Švejk on sisuliselt hunnik laaste ja lühijutte, mis on omavahel kokku seotud. St siin on väga selgelt on oma põhiline lugu, aga hästi palju on vahepeal kohti, kus Švejk meenutab kunagi elus toimunud sündmusi ja põimib neid jooksvalt toimuvasse, temaga liitub jooksvalt veel jutustajaid, mu suur lemmik on üheaasta-vabatahtlik. Eks läbiv teema on siiski kogu tobeda riigiaparatuuri ja marsisammul plaksuva kirsa üle nalja viskamine, lõikav iroonia, millega kirjanik tollast masinavärki naeruvääristab. Eks see lugu ning väljendusviis on kohati üsna reljeefsed ning otsekohesed, lisaks on siin paras ports absurdi. Mulle meeldivad nii akendest väljapudenevad vanaeided kui Hašek, Hašek ja tšehhi humoristid muidugi märksa, märksa rohkem kui venelased. Aga see selleks.

Kui ma ei eksi, siis Hašek kirjutas paljud oma raamatud suitsusest kõrtsis, kära-müra sees ja õlletoobi kõrval. Tihtipeale ta ka lasi läheduses olevatel inimestel ütelda mõne nime, mille sujuvalt kasutas järgmises lauses kohe ära.

Mul on selline huvitav versioon raamatust, mis on tõlkija pühendusega. Ühel hetkel õnnestus päästa terve hunnik raamatuid, tollesama mainitud "peaaegu täiskasvanud poja" ema töötaski Eesti Raamatus ning ta kogus oli palju selliste toredate lisadega teoseid. Tore vaadata ja mõtelda, et kuidas aastal 1960 Lembit Remmelgas käsitsi kirjutas.

Mingis mõttes on raske kirjutada raamatust, mida kõik ju niikuinii teavad. Praegu ülelugedes olin raamatust endiselt vaimustuses, selline torkiv huumor on mu jaoks ajatu.