Das Mädchen.

Raamatut pole eesti keelde tõlgitud. Stiililt on tegu psühholoogilise õudusromaaniga - aga nagu Kingiga ikka, siis on siin raamatus mitmeid hoovuseid. On see siis raamat lapse elust, õudukas, teekonnalugu, matkaraamat või ellujäämisõpik - kõik on õiged variandid.

"The Girl Who Loved Tom Gordon" suhtes olid mul pikka aega tugevad eelarvamused. Nimelt on see raamat osaliselt seotud pesapalliga, mis on Ameerikas ju väga oluline spordiala, meil siin... mitte eriti. Samamoodi ma ise tean pesapallist natukene küll, aga ilmselgelt on kogu taust puudu, mis näiteks keskmisel ameeriklasel on. Kui natuke ette rutata, siis oli mõnus raamat, natuke tasub pesapalliga seoses netti lapata, aga ega King ise annab ise jooksvalt tausta ka.

Kui natuke sisusse kalduda, siis peategelaseks on üheksa-aastane tüdruk Trisha McFarland, raamat ongi tema vaatenurgast. Veel on taustal kõrvaltegelasteks McFarlandide pere: Trisha neljateist-aastane vend Pete, ema Quilla ja isa Larry. Trisha ema ja isa on lahutatud, lapsed elavadki emaga koos. Kuna ema tahab ikka lastele harivat meelelahutust pakkuda, siis on nad raamatu alguses jalgsimatkamas kuuemiilisel "mitte väga raskel" rajal. Ema ja vend nääklevad nagu hullud, Pete on väga vihane ja verine kogu olukorra suhtes, ei meeldi talle vanemate lahutus (samas, kellele meeldiks?), matk on nõme, kaaslased on tüütud, nõmenõmenõme. Kerib ja kerib, nokib, norib, aasib. Kõige selle kõrval on just Trishal närv eriti must, ta tahab ja ei taha ka pissile, ütleb teistele korduvalt, et teeks siin toredas kohas pausi - aga keegi ei kuule ega kuula teda. Lõpuks saab Trishal sellest siiber ning ta jääb teistest maha, et käia kiirelt metsapeatusel ära ning üldse närve rahustada. Edasi aga viib üks asi teiseni, milleks minna tagasi, kui saab edasi minnes lõigata... pikk jutt lühidalt - väike tüdruk eksib metsa ära. Kingile omaselt on siin raamatus ka müstilist, ulmelist momenti; raamat pole kindlasti puhas ulmekas, küll on aga siin segamine päriselu ning saa-nüüd-aru-on-see-ulm-või-päris.

Raamat ongi üldistatuna sellest, kuidas Trisha metsas üksi hakkama saab. Seega oli mulle, kui hingelt matkajale, just see vaatenurk põnev. Raamatus on aga mitmeid teisi teemasid, üks peamisi ongi see, kuidas lahutus ja hilisem elukorraldus näeb välja läbi lapse silmade. Või siis pealkirjast paistev osa, Tom Gordon on ju kuulus Red Sox meeskonna pesapallimängija, kelle nr. 36 kirjaga särk on ka Trishal seljas. Trishal on seljakotis ka kaasas Walkmani pleier, millel on raadio ja mille kaudu ka vahel episoodiliselt akusid säästes kuulab, mis mujal maailmas toimub, kuuleb muuhulgas ka pesapalliuudiseid. Samuti peab Trisha vahel vestlusi vaimusilmas esile manatud oma iidoli Tom Gordoniga, et mitte üks olles hulluks minna.

Kui nüüd keegi mõtleb, et ma räägin pool raamatu sisu ära ja spoilerdan - noh, nii ja naa. See kõik on vaid pisike osa raamatust, sest nagu Kingile kombeks, siis tihtipeale pole üldse oluline isegi sisu ja tegevusega seotud detailid. Märksa olulisem on kogu loodud õhkkond ja teekond. Sest see raamat toimubki Trisha peas, kange ja tubli laps peab saama metsikus looduses hakkama ning see, mis ta peas toimub, ongi huvitav ja põnev. Pealegi suurem osa raamatust on... mul üldse puutumata.