Christine

"Christine" on pärit ajast, mil King kirjutas, kirjutas, kirjutas. Eks ta on kogu aeg palju kirjutanud, aga tollal oli tal aastaid, mil avaldas isegi kolm romaani. 1983 ja 1984 olidki sellised, kust on pärit "Christine", "Pet Sematary" (eesti keeles "Lemmikloomasurnuaid"), "Cycle of the Werewolf", "The Talisman", "The Eyes of the Dragon" (eesti keeles "Draakoni silmad") ja "Thinner". Samas 1985 oli täitsa tühi, 1986 tuli aga Kingi seni pikim romaan, "It", mis olenevalt trükiversioonist on peaaegu 1500 lk.

"Christine" on saanud Locuse auhinna kui parim fantasy?! Ma ei hakanud väga hetkel tausta uurima, aga see raamat siin on aus õudus, samas ei tea ju ei konkreetse auhinna lugu ega üldse taustsüsteemi. No vahet pole, mul on hea meel, et see raamat on saanud auhinnatud. Eks muidugi oli raamatu ümber piisavalt kõmu, ameeriklased kui autorahvas suhestusid teosega täiesti omal moel, samuti aitas kaasa samal aastal John Carpenteri ilmunud samanimeline film, mida ilmselt ka mitmed siinviibijad on näinud. Ma ei mäleta filmist küll suurt midagi, praegu raamatut lugedes hiilib taaskord pähe mõte, kuidas kogu rikkalik raamatumaailm läks filmis ilmselt kaotsi - millest on kahju, kuna mälu järgi oligi "Christine" filmina lihtsalt üks B-kategooria õudukas. Aga raamat...

Ma ei väsi ikka ja jälle kordamast - minu jaoks on üks hea raamatu tunnus see, kui võtad ta kätte, pilgutad silmi, ja on 60 lk läinud. Selle raamatuga nii oli, edasi lugesin igal võimalikul vabal hetkel. Kogu eelmise sajandi 'meerika seitsmekümnendate lõpu lummav maailm, odav bensiin, autoritaarsed lapsevanemad, koolikiusamine, "auto, see on vabadus" mõtteviis ja tollane popmuusika - võrratu kombinatsioon. Peatükke ilmestavadki laulusõnad, iga peatüki alguses on ühest tolle aja loost salm. Mõningase ülevaate peatükkide muusikalisest taustast saab siit: www.youtube.com/playlist?list=PLEs5QLi0EmhOnCkYf26CogllZUDeTUrLz

Mul on autodest küll täiesti ükskõik, võtan neid kui suvalisi tarbeesemeid - aga mis seal salata, vanad (ameerika) kandilised laevad on ägedad, no vaadake kasvõi raamatu kaanepilti! Kusjuurs Christine ongi 1958. aasta Plymouth Fury auto nimi. Täpsemalt siis raamatu üks peategelane, kohe täiskasvanuks saav Arnie, satub kokku remontivajava '58 aasta romuga ning armub sellesse ära. Auto ongi oma ajalooga, Arnie saab ostuga kaasa ka teadmise, et konkreetse Fury nimi on Christine. Siit algab peale noormehe ja auto õrn armulugu, mis Kingile omaselt võtab päris omapäraseid karme vorme. Mu jaoks ongi kõige parem õudus see, mis on ja pole ka. Täpsemalt siis antud raamatus jutustab King justkui lihtsalt ühte järjekordset lugu, on noored, on konfliktid, on armumised, on auto. Aga midagi nagu ei klapi, ikka ja jälle on sellised veidrad detailid, mis segavad. See tavaline lugu ja elu, no midagi ei klapi. Vaikselt hiilib järjest sügavamale lugeja naha alla näriv ebamugavustunne - ning selline õudus on ikka paganama äge. Mida edasi, seda jõhkramaks kõik muutub, petetud armastus ja armukadedus võivad meeli pimestada ning maailma kardinaalselt muuta.

Kui ma enne rääkisin, et kuidas ameeriklaste jaoks üldiselt on auto oluline, siis antud raamatus on juttu just sellest, kuidas on hilisteismeliste poiste suhe autodega, milline staatusesümbol see on. Kuidas tegemist pole enam ei tarbeeseme ega staatusesümboliga, auto elab ja hingab, tal on nimi ja hing. Ta on pereliige, enamat kui pereliige, maailm keerleb ümber kroomitud liistude ja vaikselt nurru lööva mootori. Hästi kurb lugu tegelikult kokkuvõttes.

Kuidas raamat kokkuvõttes oli? Vägev. Tegelikult ka, see üks sõna võtab lühidalt kõik kokku. Stephen King on mu silmis õudusekuningas, kes jutustab läbi oma prisma lugusid tavalistest ameeriklastest. Antud juhul räägib raamat ühe noore mehe arengust ja allakäigust - ning see, et antud juhul on kirjanik valinud õudusprisma, on meetodi küsimus. Neid uisapäisa ellu viskunud noori on olnud varem ja tuleb hiljem; see, kas tuua maailm lugejateni läbi õõvastava horrori või näiteks äärmiselt naturalistliku pajatamisviisi - minu silmis on tegu detailiga. Samas mis seal salata - neid tavalisi allakäiguromaane on kirjutatud lademes. "Christine" on mu silmis aga ummamuudu, värske ja huvitav, mis selgelt eristub teistest "coming to age" (antud juhul "poisist sirgub mees") raamatutest. Oma peas asetangi ta Kingi-maailmas teiste "viieliste" teoste kõrvale, kus lebab näiteks "Needful Things", mis õudusvormis kõneleb sellest, kuidas meil on vaja nipsasju. Jälle, esmapilgul Lihtne Lugu, lähemalt vaadates aga midagi suu-re-pä-rast.